|
||||
Nr 32 (689) Neljapäev, 23. september 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Kas Toomas Nipernaadi, kes esines kord ühes, kord teises rollis, olles ravitseja ja lohutaja, armastatu ja armastaja, filosoof ja unistaja, romantik ja luiskaja, oraator ja jutlustaja, hooldaja ja kasvataja ning veel palju muudki — kas see mees oli kodutu hulkur? Kaugeltki mitte! Tal oli turvaline kodu, lapsed ja armastav naine, kes teda alati olid valmis avasüli vastu võtma, kui tal tekkis soov oma tuulistelt rännuteedelt tagasi pöörduda. Kodu ongi ju paik, kus on meeldiv olla ja kuhu tahad alati tagasi tulla. Kui veel lühemalt kokku võtta, siis kodu peaks olema see koht, kus inimene peaks eeldatavalt olema õnnelik. Hollandi Erasmuse ülikooli sotsiaalteaduste professor Ruut Veenhoven, kes on ka ajakirja Journal of Happiness peatoimetaja, võrdles rahvaid ja jõudis järeldusele, et maailma kõige õnnelikum rahvas on islandlased ja nende järel teised Skandinaaviamaade inimesed, kelle hinnangud skaalal “õnnelik-õnnetu” langesid kõige rohkem sellesse äärde, kus seisis sõna “õnnelik”. Uurimusest selgub, et õnn pole midagi peadpööritavat — ei, see peitub tavalises, korralikus, vähenõudlikus, turvalises elus. Aga just sellest tavalisest, rütmilisest, soliidsest, soojast, sõbralikust õhkkonnast tundub meil Eestis puudu olevat. Aga kust seda inimlikku suhtumist ikka võtta, kui juba üle kümne aasta on kümned ja sajad tuhanded inimesed seatud kogu aeg määratlematuse ette, kus raske on aru saada, kes on kes, ning pole ette näha, missugusest suunast mingi oht võib sind oodata? Näiteks väljendit “Makske miljon või käige minema!” on ilmselt kuulnud sajad, ehk isegi tuhanded inimesed, keda peaaegu mõnitavalt on hakatud nimetama sundüürnikeks. Ühes “Pealtnägija” saates ütles “sundüürnik” Tiiu Minka, et Eestis valitseb inimeste vahel kohutav lõhe, hirm ja vihkamine. Selline hingeseisund tuleneb sellestki, kui “sundüürnik” hoiab oma eluaset, mida peab koduks, ideaalses korras, remondib seda, pannes sellesse kõik oma säästud, aga siis paneb linn korteri oksjonile ning linnaosavanem teatab: “Ostke see korter ära!” On ju öeldud, et turg reguleerivat kõik. Aga milleks meile siis riik ja omavalitsused? Mida need peaksid reguleerima? Kas ei ole siis see riik, kes tekitas tagajärgi ette nägemata kodu sundkaotuse tuhandetele peredele, kohustatud oma kodanike kaitsmiseks ikkagi välja astuma, mitte ei tohiks neile kui piljardikuulidele veel lisahoope anda? Praegu on aga umbes kümne aastaga tekkinud paljudes kodanikes umbusaldus oma riigi vastu. Ja et kodu kaotamise võimalik oht kandub ka lastele ja lastelastele, siis võib lojaalsus sellise riigi vastu jääda kõikuma veel mitmeks põlvkonnaks. “Omandireformile tagasikäiku anda ei saa,” ütlevad mõned. Aga kui edasikäigu sai anda, miks siis nüüd tagasikäiku või mõnikord vähemalt pidurit panna ei saa? Tean mitmeid perekondi, kes ei saa enam eluaset, mida peeti rohkem kui 50 aasta vältel oma koduks, alles hoida, selle eest hoolitseda, vanu esemeid säilitada, seal perekondlikke tähtpäevi tähistada, järjepidevust ja kodutunnet säilitada. Mõnedele pakutakse vastu räämas ja lagunevaid pindu, mõned peavad endale ise uue eluaseme otsima või hakkama Nipernaadi moodi mööda Eestit rändama — ei, mitte Nipernaadi moodi, sest Nipernaadil oli ju perekond ja ootav kodu olemas, see oli ta enda vaba soov näiliselt kodutuna seigelda. Aga mida peavad tegema need, kes on sunnitud kodunt lahkuma? Kes hüvitab neile tekitatud ja veelgi tekitatavad kahjud? Eesti Sundüürnike Kogu loodi alles umbes kolm aastat tagasi, sest omandireformi aluste seaduse jõustumisel 1991. aasta 20. juunil ei uskunud ilmselt veel keegi, et Eesti Vabariik kavatseb jätta tagastatavates elamutes elavad riigikodanikud ilma oma eluruumide ostueesõigusega erastamise õigusest. Seadus justkui lubaks üürnikel taotleda uut eluruumi, aga pole kuulda olnud, et mõni „sundüürnik“ oleks saanud täpselt sama suure raha eest erastada enda eluasemega samaväärse korteri. Tõsi, 1997. aasta seaduseparandus annab tagastatud majade elanikele ostueesõiguse, kuid see õigus ei ole võrdväärne oma eluruumide EVP-de eest erastamise õigusega ning mingit tagatist selle õiguse realiseerimiseks pole tegelikult olemas. “Sundüürnikud” on küll oma pahameelt avaldanud, kuid harilikullt igaüks eraldi, sest igal juhtumil on eriline “peremehe” ja “üürilise” suhet iseloomustav nägu. Mida siis “sundüürnikud” tänavale tulles või kohtuteed tallates on tahtnud ja veelgi tahavad? Nad väidavad, et eluruumide ostueesõigusega erastamise õigust ära võttes on riik tekitatud neile mitte ainult moraalset, vaid ka suurt varalist kahju. Kohtud on aga seni arvanud, et seadused ei lubavat kahju tekitamisest rääkida. Aga kes teeb seadusi? Eks ikka rahva esindajad Riigikogus! Kas ei olegi saabunud aeg, mil tuleks muuta seadusi nii, et riik võtaks endale kohustuse hakata “sundüürnikele” tekitatud kahjusid hüvitama? Tõsi, on raske leida poliitikuid, kes nii valusa ja keerulise probleemistikuga tegelda riskiksid — ilmselt oodatakse, et “sundüürnikud” kui ebameeldivad tegelased ära väsiksid, kallite kohtuskäimiste läbi end lõpuni ära kulutaksid, võitlemast loobuksid, küll siis võiks omandireformi lõpetatuks lugeda. Aga ei, nii lihtsalt see ei lähe. Kui riik “sundüürnike” muresid tõsiselt lahendama ei hakka, jääb omandireform veel kauaks rippuma ning pole lootustki, et eestlased skaalal “õnnelik-õnnetu” islandlaste ja teiste Skandinaaviamaade inimestega sarnaseid hinnanguid märkima hakkaksid. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||