|
||||
Nr 30 (687) Neljapäev, 9. september 2004 |
||||
Arhiiv |
September tõi kaasa uue kooliaasta, kooliaasta algus tähendab aga paljudele peredele küllaltki suuri väljaminekuid, olgu siis tegemist väikelapsele ranitsa ja muu hädatarviliku ostmise või kodunt eemal õppiva tudengi sõiduraha ja muude väljaminekutega. Muidugi on teataval osal õppuritest võimalus võtta õppelaenu, kuid võlg on teadagi võõra oma ja see tuleb kunagi tagasi maksta. Ja veel on mõnedel tudengitel õigus taotleda toimetulekutoetust — vanematega kokku ei loeta tudengiperet, kui noored on registreeritud abielus. Kohalik omavalitsus võib eluasemekulutuste arvestamisel võtta arvesse ka teises linnas õppiva üliõpilase elamiskulud. Aasta jagu on hästi ja täiskoormusega õppivatele tudengitele makstud õppetoetust, mis omakorda jaguneb põhitoetuseks (800 krooni) ja täiendavaks toetuseks (400 krooni). Täiendav toetus on ette nähtud eluasemele ja transpordile tehtavate kulutuste katmiseks, seda saavad taotleda üliõpilased, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht asub väljaspool omavalitsusüksust ja sellega piirnevaid omavalitsusi, kus asub õppeasutus. Kõige selle juures on konks — esimese aasta üliõpilane saab õppetoetust taotleda alles alates veebruarist. Huvitav, kuidas peaks ta seni vastu pidama? Miks ei võiks toetust taotleda vähemalt need I kursuse üliõpilased, kelle riigieksami tulemused olid piisavalt head ja kes seeläbi olid kõrgkooli astudes pingereas eesotsas? Ja miks ei võiks I kursuse üliõpilased juba sügisel taotleda vähemalt eluaseme- ja transpordikulutuste katmiseks mõeldud toetust? Kas nemad ei tahagi mõnikord koolist kodus käia? Praegu on võetud suund, et riik toetab peamiselt edukate õpilaste ja üliõpilaste õppimist nominaalaja jooksul. Tõsi küll, õppeasutusele on jäetud vabadus otsustada ja jagada kaks protsenti eraldatavast toetussummast õpilastele ja üliõpilastele, kellel on majandusraskusi. Kaks protsenti — on seda palju või vähe? Ilmselgelt vähe, sest avaldusi töötute, invaliidide ja lasterikastesse peredesse kuuluvatelt üliõpilastelt ja orbudelt on rohkem, kui toetusi eraldatakse. Eesti Üliõpilaskondade Liit on osalenud seaduse väljatöötamisel ja soovinud, et kõik majanduslikult raskes olukorras üliõpilased saaksid toetust. Ometi nad seda ei saa ja nii jääb mõnelgi noorel koolitee pooleli, sest tuleb tööle minna, et enda, oma töötu või puudega ema-isa või ka õdede-vendade eest hoolitseda. Muidugi, sissetulekuid arvestav toetus eeldab üliõpilase majandusliku olukorra teatavat kontrollimist, kuid tuleks siiski abi taotlemise põhjendatust uskuda, kui rühmavanem ja rühmajuhendaja lisaks avalduse juures olevatele dokumentidele kinnitavad, et just see üliõpilane tõesti oma õpingute jätkamiseks toetust vajab. Rohkem otsustusõigust võiks olla just koolidel enestel, kelle õppetoetuste komisjonidesse kuuluvad ka õppurite esindajad. Veel on üks toetustega seotud probleem. Praegu koostatakse taotluse esitanud, tingimustele vastavate õpilaste ja üliõpilaste kohta paremusjärjestus õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppemahu täitmise protsendist lähtudes. Alles siis, kui koostatud paremusjärjestuses on mitmel taotlejal võrdsed tulemused, eelistatakse paremate hinnetega taotlejat. Seega on eelisseisundis mitte paremaid hindeid saanud õppijad, vaid need, kes on rohkem ainepunkte kogunud. Ainepunkti saab aga isegi see, kes on saanud hindeks ühe või kahe! Nii ongi toetuse taotlejate järjekorra eesotsas sageli ühe- ja kahemehed ning koolide õppetoetuskomisjonide liikmetel ei jää pettunud eeskujulike õppurite protestide peale midagi muud teha, kui käsi laiutada — te olete tagapool, sest seadus on selline! On öeldud, et Eesti ainuke strateegiline vara on noorte inimeste teadmised ja oskused. Kui seadustega soositakse punktide kogumist, aga mitte kvaliteeti, siis pikas plaanis see midagi head ei tähenda — saame poolharitlasi, poolspetsialiste, keda ei või täielikult usaldada, sest nende konstrueeritud ja ehitatud majad võivad kokku langeda, autod, rongid ja laevad rikki minna ja seisma jääda või midagi hullematki juhtuda, millele ei taha mõeldagi. Nii et õigem oleks ikkagi põhimõte: pigem vähem, aga paremini! Ka toetuseks mõeldud summade üle on mõtteid vahetatud. 2001. aastal valminud eelnõus oli juttu, et kõrgkoolide tudengid peaksid saama kuni 1500-kroonist igakuist toetust, kui nad õpivad täiskoormusega ehk täidavad vähemalt 75 % õppekavas selleks perioodiks ette nähtud mahust. Tegelikult saab toetust vaid umbes kolmandik üliõpilastest ja toetussummad on tükk maad väiksemad algselt plaanitust, seega on mõnegi arvates tegemist tudengite ilmse nöökimisega. Valitsuspoliitikud aga väidavad, et rohkem maksta käiks riigil üle jõu. Nii ongi üliõpilaste summaarne toetamine mõnede arvutuste kohaselt tegelikust vajadusest umbes poole väiksem. Mida siis imestada, kui paljud noored tormavad koolitunnist ja praktikumist tööle, sealt tagasi kooli, siis jälle tööle ja selles vaimus ikka ringiratast, selle asemel, et korralikult koolis käia, kõrgharidus omandada ja siis tööle asuda. Poliitikud võiksid üles näidata suuremat huvi õppurite käekäigu vastu ja aduda, et neid noori ei saa panna ühte patta inimestega, kes mingil põhjusel ei tule praegu ega tulevikuski endaga toime. Praegused õppurid teenivad ju kooliaastail kulutatud raha tööle asudes üpris varsti tagasi ja rohkemgi, nii et nende teenitust ja selle pealt võetud sotsiaalmaksust jätkub puuetega inimeste toetuseks, vanema põlvkonna pensionideks ja riigimasina ülalpidamiseks. Toetagem õppurit, siis hakkab temagi varsti meid toetama! PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||