|
||||
Nr 29 (686) Neljapäev, 2. september 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Peaministri “vastuhakk” Nädalat paar tagasi (või veidi enamgi) juhtusin lugema kommentaari peaminister Juhan Partsi tsirkulaari kohta Res Publica siseringile, et hakaku selle võimuerakonna liikmed vastu ülekohtusele ja justkui ebaõiglasele süüdistusele: polevat see Res Publica nii äärmusparempoolne midagi. Olevat ju tõstetud pensione ja peretoetusi ning hariduse tarbeks antavat ka raha. Nii et ei saavat Res Publicat mitte sugugi äärmiselt parempoolseks erakonnaks pidada… Tolle parempoolsuse teemaga pean seostama ka hiljutisi europarlamendi valimisi. Kui Res Publica nimekiri eesotsas Urmas Reinsaluga valimistel ühegi europarlamendi kohata jäänult täielikult läbi põrus, püüdsid asjaosalised selgitada oma põrumist üksnes ebaõnnestunud valimispropagandaga. Kaotatud lihtsalt seepärast, et selgitustöö olnud kehv. Aga tegelikult polnud Res Publica valimiskaotuse põhipõhjus mitte niivõrd kehv PR (ehkki läbimurdmisrusikatega viibutamine teleklippides jm oli kõike muud kui poolehoidu äratav), kuivõrd Res Publica kui valitsuserakonna Eesti jaoks liialt parempoolne kurss. Parempoolsuse mantra jätkub Juba tänavuses riigieelarves (mis koostatud 26-protsendilise tulumaksumäära baasil) on nappinud raha sotsiaalsfäärile (arstiabi, pensionid, lastetoetused, toimetulekutoetused jm) ning ühiskonnaliikmed pole oma rahulolematust seesuguse kursi suhtes varjanud. Aga pea-, rahandus- ning teisedki Res Publica ministrid ei paista olevat mitte midagi õppinud ei kaotusest eurovalimistel, ei pensionäride kevadisest suurest meeleavaldusest ega paljudest muudestki avaliku arvamuse eitavatest ilmingutest valitsuse pahaendeliselt liiga parempoolse kursi suhtes. Ikka korratakse söögi alla ja söögi peale justkui mantrat: vähendame tulumaksu, maksude vähendamine on majandusliku arengu ning progressi ainueeldus! Aga kuidas on lood tegelikult? Kas tulumaksu vähendamine lausa iga hinna eest on ikka kõikehõlmav lahendus, kui hinnaks on lihtrahvale aina kättesaamatumaks jääv arstiabi ning hukatuslikult kallinevad ravimid, aina viletsamad, konkurentsivõimetumad palgad päästeametis, piirivalves? Järjekordse omamoodi eestpalve tunnistajaks parempoolsuse “kõikelahendavale” altarile sain eelmisel neljapäeval toimunud pressikonverentsil, mille andis rahandusminister Taavi Veskimägi 2005. aasta riigieelarve kohta. Et tulumaks alates 1. jaanuarist väheneb 26 protsendilt 24 protsendile ning töövõtja saavat “märkimisväärse” rahasumma senisele lisaks endale jätta, siis võttis minister endale põhjuse tuleva aasta riigieelarvet koguni “tööinimese eelarveks” nimetada. Inimene siis otsustavat, mida ta selle lisatuluga teeb — kas soetab endale midagi või siis hoopis investeerib… Kui aga asjasse pisutki süveneda, siis ilmneb, et too “investeering” saaks olla vaid 800 või 900 krooni aastas… Aga riigikassa jääb selle tulumaksu alandamise läbi ilma nii mõnestki hädatarvilikust miljardist, mis nii sotsiaalsfäärile kui ka avalikule sektorile tervikuna vägagi ära kuluksid. Osaliselt püütakse rahavajakut küll kompenseerida kaudsete maksude, riigilõivude ning kangema alkoholi hinnatõusuga, aga kuigi kõikehõlmav väljapääs see igatahes pole. Mis saab pensionidest? Kuigi Res Publica on lubanud oma valitsemisaja lõpuks tõsta keskmise pensioni 3000 kroonini, ei ole vähemasti tuleval aastal küll märkimisväärset pensionikasvu loota. Aprillis tõusvat pension pisut ümberindekseerimise läbi, millele ministri sõnul lisanduvat aasta vältel veel 100 krooni, ja see ongi kõik. Nõnda et tegu saab olla ligikaudu 7,7-protsendise pensionitõusuga, kusjuures keskmise töötasu kasvuks tuleb orienteeruvalt 11–12 %. Nii et endiselt plaanitakse keskmise pensioni olulist mahajäämist keskmisest palgast, ning seesugune murettekitav prognoos näitab kõnekalt, et valitsus vilistab edaspidigi nendele õiglastele nõudmistele, mis kevadisel pensionäride meeleavaldusel valitsusele esitati. Mõistagi jätkub pensionifondi raha ümberkantimine noorte inimeste II pensionisambasse — 2005. aastal ligi miljardi krooni ulatuses. See ongi juba viinud pensionifondi miinusesse. Mida teha? Mida pensionärid oma õiguste kaitseks saaksid teha? Tõhustada ühisrinnet, avaldada valitsusele pidevat survet oma nõudmiste saavutamiseks. Meenutan, et just seda teed soovitas Eesti pensionäridel minna ka USA eestlaskonna kauaaegne eestvedaja Juhan Simonson. Valitsuserakonnad peavad aduma, et järgmiste valimiste tulemused võivad olla nende jaoks vägagi nukrad, kui nad parempoolsuse altari ees pimesi kummardades invaliidide, eakate jt abivajajate huvide eiramist jätkavad. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||