|
||||
Nr 28 (685) Neljapäev, 26. august 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Ta on selleks või(s)tluseks valmistunud peaaegu kogu elu. Talle on sisendatud, ta ise on endale sisendanud, et ta on, peab olema parim. Ta on suutnud. Minut minuti, kilomeeter kilomeetri järel on ta olnud kõige-kõige. Siis tuleb teine, kes on parem, ja järgmine, kes on samuti parem. Aga tema usub, tema suudab, tema võitleb. Ikka veel. Kuni ühel hetkel läheb kusagil sügavas sisimas miski katki, miski murdub. Ja enam ta ei suuda. Mitte sammugi enam. Isegi nutta, südamest nutta ei suuda. Kas ta edasi püsida, veel kunagi tahta suudab, ei tea. Naiste maratoni lõpukilomeetrite dramatism on kummalisel kombel paljuski meie argiellu üle kantav. Astrite aeg on käes, ka gladioolid õitsevad juba. Just need lilled ning augustiööde tähesadu on suvelõpu ja ühe uue alguse, kooliaasta ja sügise alguse märk. Kauplused on täis elevil emmesid-issisid, väikesi ja veidi suuremaid kooliteele tõttajaid. Taas töö- ja muude vihikute otsimine, taas need mitmed-setmed tarvikud, milleta suureks ja targaks ei saa. Kuigi keskmine palk on väidetavalt aastast aastasse tõusnud ja tööpuudus vähenenud, on liiga palju neid peresid, kus koolitarkuse tarvis minevad sajad kroonid on eelarvele tõsine hoop. Kui palju on aga selliseid, kus lapse kooliminek meeldegi ei tule, seda ei tea täpselt keegi sellest suurest sotsiaalvõrgustikust, kes lapse eest peaks hea seisma. Seda teame aga küll, et mullu läks I klassi mitu tuhat väikest inimest rohkem kui tänavu. Kas see annab põhjust eesti rahva tuleviku pärast pisaraid valada, on muidugi omaette küsimus, kuid eks tagasi ja ühtlasi edasi, ettepoole vaatamise aeg on praegune päris kindlasti. Tiivuline Kreeka võidujumalanna Nike (mitte segi ajada USA spordirõivaste tootja naikiga!), too õlipuuoksaga daam pärgab Ateenas parimaid, kuid salamisi ootame kõik teda oma eluteele kaaslaseks. Lydia Koidula on öelnud: Eesti rahvas, lahti tee silmad! Vaata tagasi! Orjapaelus oled ohand kaua — rasked olid nad — rumaluse orjapaelad, need on palju raskemad! Sest, mu rahvas, nõua sa õppust taga lõpmata! Kõigest hingest seda püüa! Ei sa läbi tungida jõua kuskil, kui sa seda püüad õpetuseta! (“Õpetus”) Need ligi poolteistsada aastat tagasi öeldud sõnad passivad igaealistele, elukestev õppimine on ju nüüdisaja võtmesõna. Ahtaks muutub nende eluring, kelle päevi ainult leivamure, raske elu pärast nutmine ja eilses päevas elamine täidab. Kuigi ilma eilseta ei oleks ka tänast. Viimased nädalad on olnud tagasivaatamise aeg. 25 aastat tagasi saatsid 45 Eesti, Läti ja Leedu kodanikku maailma avalikkusele märgukirja, milles nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti tühistamist ja Balti riikide iseseisvuse taastamist, see nn Balti apell oli esimene avalik samm, mis juhtis muu maailma tähelepanu sellele, et kõik, mis on ametlik, ei ole veel tegelik. Siis tuli Hirvepark, tuli Balti kett, tuli 20. august ja Eesti taasiseseisvumine. Juristist ajakirjanik Lembit Koik on kaante vahele saanud raamatu “Balti kett” tollest 620-kilomeetrisest inimketist, kus seisis ligikaudu 2 miljonit inimest. Kui palju raamatuid on vaja kirjutada, et objektiivseks pildiks saaks kõik see, mille tähtsust ja tähendust, liikumapanevaid jõude ja sisu erinevad poliitilised jõud praegu oma maitse kohaselt esitavad? Kuni seda ei ole, seni vaevalt on põhjust loota mingit rahvusühtsust, mingit üht Eestit, omatunnet ja koosmeeltki, mille vajadusele president taas osutas. Palju, mis tegelikult meile kõigile peaks oluline olema, libiseb mööda, jääb pelgalt nende asjaks, kes on toda asja ameti poolest kutsutud ja seatud ajama. Kui palju meid õigupoolest riivas näiteks IV soome-ugri maailmakongress, mis Tallinnas just hiljuti lõppes? Soome-ugri keeli kõneleb maailmas 23 miljonit inimest, nende seas on ka meie oma miljon. Aga see, et paljud Venemaal elavad soomesugu lapsed saavad omakeelset õpetust vaid neli koolitalve, see teadmine libiseb meist mööda, see on võõras mure. Kas ikka on? Keeleta rahvas ei ole enam rahvas. Kunagi laususime Raekoja platsil keeleloitsu. Me tunnetasime, kui tähtis on emakeele hoidmine, selle keele ilmas elamine. Vastu võeti keeleseadus, muulastele õpetati eesti keelt. Nad õppisid seda, nad pidasid seda tarvilikuks. Praegu? PBK eesti uudiste saates kõneleb Lennart Meri eesti asjast vene keeli. Otse loomulikult püüavad kõik VIP-id ja muud prominendid tema eeskuju järgida, nii hästi-halvasti kui see kellelgi välja tuleb. Kui ühe riigi (endine) president sellesama riigi elanikele riigikeeli rääkimist tarvilikuks ei pea, miks peaks siis tädi Maali naabri-Manja kehva eesti keele purssimist kannatama! Ei kannatagi, pursib ise võõrast keelt. Lapselapsed aga arvavad, et õige inimene oskab emakeelt õppimatagi (kui oskab) ja õppima peabki ainult võõraid keeli. Küllap näen asju liiga tumedais värvides. Vabariigi valitsus kiitis augusti algul heaks (eesti) keelestrateegia, kus on muu hulgas öeldud: “Haridus on keele arengu ja positsiooni tagamise põhivahend.” Ja kohe-kohe ta algabki, see uus kooliaasta. Aga ega häirekell ole kunagi kurjast. Niket me ju siiski ihkame. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||