|
||||
Nr 27 (684) Neljapäev, 19. august 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Vähe on neid inimesi, kes vabatahtlikult üksinduse valivad. Kui ehk kirjanikud, kunstnikud, sest nende looming nõuab täielikku süvenemist ja nii tuleb üksindus neile vaid kasuks. Kui ehk mõned loodusesõbrad, kes metsas üksi rännates kõige suuremaid elamusi koguvad. Aga see on nende oma vaba valik. Liiatigi võib üksindusest tüdinedes taas pere juurde, inimeste sekka tagasi tulla. Teistmoodi on lugu siis, kui inimene satub üksindusse vastu tahtmist. Tavaliselt tuleb üksindus tasapisi ja hiilides, tabades teistest sagedamini eakaid inimesi. Kõigepealt lähevad kodust ära oma elu elama lapsed. Nende lahkumisega peab paratamatult nõustuma, niisugune on elu. Võib-olla on peres olnud abielulahutus, võib-olla on üks elukaaslastest surnud või pikka aega põdemas. Endised töökaaslased on kes kus laiali. Inimene mõtleb, kuidas küll aeg nii ruttu möödub, viies kaasa armsad inimesed, head sõbrad ja tuttavad. Üksindus kasvab ja süveneb. Kui nüüd jääda liiga kauaks üksinda, on sellest väga raske välja tulla. “Mitte keegi ei hooli minust. Mind pole enam kellelegi vaja ja mul pole enam kedagi, kelle eest hoolitseda, keda aidata ja armastada.” Nii mõeldakse. Enesehinnang langeb, järjest sagedamini tuntakse ennast õnnetuna. Muututakse tigedaks ja tõrjuvaks nendegi vastu, kellega olmeasju ajades kohtuma peab. Vahel aitavad inimesel tasakaalu hoida vana tuttav kell seinal, toalilled, mille eest peab hoolitsema, aknast avanev ammunähtud vaade. Sellepärast ei saanud tõsiselt võtta ühe noore ajakirjaniku soovitust pealinna eakatele vahetada eluase väiksema ja odavama vastu kusagil väikelinnas. Vanal inimesel on raske uue ümbrusega kohaneda. Liikvele! Õigesti teevad need, kes iga hinna eest kodunt väljas käivad. Ega see ole kuigi lihtne, kui oled kord endale järele andnud ja suurema osa päevast koguni voodis olnud. Muidugi on vahel tarvis ka päeval voodis puhata. Kui aga tervis natukenegi parem on, tuleb voodist välja liikvele tulla. Kui lükata seda järgmisele päevale, on seis veelgi halvem, veelgi raskem. Kolmandal kodus igavletud päeval ei taheta võib-olla enam üldse voodist välja tulla. Võidumees on see, kes endast jagu saab, teiste hulka läheb ja nõnda üksindustundest vabaneb. Miks keegi minust ei hooli? Kui hooliks, siis helistaks või kirjutaks, tunneks huvi, kuidas ma elan. Küllap on inimestevaheliste suhetega üldjoontes nõnda, et saad teistelt nii palju, kui palju ise vastu annad. Kui kõik mõtted keerlevad vaid iseenda ümber, siis seda vähem hoolivad meist teised. Kuigi iseenda üle otsustada on raske, peaksime järjest koguneva sapi ja tigeduse alla neelama ning proovima ennast ise üksindusest välja aidata. Miks ei võiks meie ise kellelegi esimesena helistada või kirjutada? Miks ei võiks me näiteks naabrinaisega juttu alustada? Tema on seda püüdnud teha, kuid seni saanud vaid tõrjuvaid ühesilbilisi vastuseid. Millest me räägime? Kas pidevalt oma halvast enesetundest ja tervisehädadest? Muidugi on meil õigus oma hädadest rääkida, kuid igal võimalusel sama asja korrutades tüütame küll igaühe ära ja pole mingi ime, et ka naabrinaise. Maailmas paistab üldse olevat rohkem rääkijaid kui kuulajaid. Haruldane on, kui keegi küsib sinult, kuidas elad, ja siis tõepoolest kuulab sinu vastust. Miks mitte olla ise hea kuulaja ning püüda leida sel teel endale uusi sõpru, vähemalt häid tuttavaid. Kui naaber omakorda tervisehädadest ja muust teda vaevavast räägib, tuleb oma suu kinni hoida ja lasta tal ennast tühjaks kõnelda. Äkitselt tunned, et su üksindus on kadunud. Tõsi, mida vanemaks saad, seda vähem uusi sõpru leiad. Aga et elu oleks ikkagi talutav, peame üha uusi inimsuhteid otsima. Seda on võrreldud kalapüügiga. Vaevalt me vääriskalu saame, neid on üldse vähe ja juba aastaid pole neid meie võrkudesse eksinud, kuid ilma püüdmata ei saaks me kalapojakestki. See, et ka pisematest kaladest keedetakse head suppi, kehtib inimsuhetegi kohta. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||