|
||||
Nr 26 (683) Neljapäev, 12. august 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Nädalavahetusel tähistati Võrumaal Viitinas 40 aasta möödumist Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva esimesest töösuvest. Minevikulist jätkus ka Põlvamaale Värskasse, Seto Kuningriigi päevale. Nendest kahest üritusest mõtteid mõlgutades kerkis esialgu silme ette pealkiri “EÜE ja Setomaa — kaks kustujat?”. Aga ei, ühel mainitutest on siiski teisega võrreldes palju rohkem lootust püsimajäämisele. Kalkuni tallu olid kokku kutsutud endised euekad. 1964. aastast, kui Eesti üliõpilased Kasahstanis ühiselamut, masinatraktorijaama ja lambalautu ehitasid, muutus selline suve veetmise vorm noorte seas üha populaarsemaks. Järgmisel suvel lisandusid rühmad, kes töötasid Saaremaal, mandri-Eestis, seejärel veel Ungaris, Tšehhoslovakkias ja mujal. EÜE kõige kaugem ehitustanner on olnud Vaikse ookeani ääres Kamtšatkal, “veerevates” ja “lendavates” rühmades töötasid vagunisaatjad ja stjuardessid. Eestis võib vist igas maakonnas leida vähemalt mõne hoone või rajatise, mille juures on euekate käsi mängus olnud. Kokku on EÜE-st läbi käinud ligikaudu 30 000 (tol ajal) noort inimest, kes nüüdseks vähemalt kesk- või isegi pensioniikka jõudnud. Muidugi tuletame kümneid aastaid tagasi malevas veedetud suvekuid meelde kui midagi ilusat, kasulikku ja sõbralikku, kuigi mõned kriitikud võivad väita, et EÜE polnud midagi muud kui tollaste võimude mängukann ja odav tööjõud. Aga kas polnud mitte EÜE see organisatsioon, kelle rüpes sündisid esialgsed vastalised ideed isemajandavast Eestist ja tekkisid mõtted (taas)iseseisvumise vajadusest? Kokkutulekul Kalkuni talus oli koos mitusada endist euekat, teiste hulgas Riigikogu liige Mait Klaassen, välisminister Kristiina Ojuland, Raimo Kägu, Indrek Kannik, Ülo Tootsen ja teised. Vaadati vanu fotosid, tuletati meelde EÜE laule, tehti sporti, korrastati järvekaldaid, käidi ujumas, nauditi ilutulestikku ja istuti nostalgitsedes lõkke ääres. EÜE viimane töösuvi oli 1991. aastal, järjepidevus on katkenud. Jah, tänavusel kokkutulekul olid sajad endised malevlased täis jõudu ja indu, veeti köitki, aga kui uut malevat ei teki, uusi euekaid peale ei sünni, kui kauaks kokkutulekuid ja kokkutulijaid siis veel jätkub? Ka Värskas peeti mõneti minevikuhõngulist pidu, aga vahe EÜE kokkutulekuga oli see, et kõrvuti soliidsesse ikka jõudnutega käisid püünel ning võtsid mitmesugustest võistlustest ja laadast osa ka noored, lapsed ja lausa mudilased. Jah, mitmed külad on Setomaal pooltühjaks jäänud, kuid esivanemate pärandust osatakse hinnata, edasi anda ja isegi taaselustada. Seda kinnitavad juba paarkümmend aastat peetud leelopäevad, millele on lisandunud mitmesugused külapäevad, turupäevad, savipäevad jne. Üha rohkem näeb murdes kirjutatud raamatuid, regulaarselt ilmuvad vallalehed ja ajaleht Setomaa. Kümme aastat tagasi võttis Obinitsa rahvas eesotsas Aare Hõrnaga kätte ja kuulutas esmakordselt välja Seto Kuningriigi, mille alamate arv iga aastaga tundub suurenevat. Tänavusel kuningriigipäeval osalesid muuhulgas Riigikogu liige Ivari Padar ja Põlvamaa uus maavanem Urmas Klaas, kel seto keel suus, sest ta vanemad on sealtkandist pärit. Kohal olid luuletaja Doris Kareva, psühholoog Voldemar Kolga, sotsioloog Aet Annist, bussitäis Soome Tuglase Seltsi inimesi eesotsas Tapio Mäkeläineniga. Korraldustoimkond, kuhu kuulusid Värska vallavanem Rein Järvelill, Seto Talumuuseumi direktor Laine Lõvi ja mitmed teised, oli teinud niivõrd suurepärase ajakava, et vaatamist-kuulamist-osalemisvõimalust jätkus varahommikust hilisõhtuni. Seto Talumuuseumi juures avati väljanäitus, millel oma tooteid näitasid Värska Sanatoorium, Piusa Savikoda, Misso Savitööstus, Obinitsa Seto Muuseumitare, OÜ Katusõkatja, AS Värska Vesi ja paljud teised. Selgusid Setomaa parimad tantsijad, lauljad, meistrid, vägimehed. Seto kuninga leivaküpsetaja ja pirukategija on Jane Vabarna, veinitegija Nikolai Kosemäe, õlletegija Alar Palmik, sõnoline Minna Hainsoo, pillimees Kalju Taro, käsitöötegija Niina Tamm, hobusemees Andres Kunnus, karjane Jalmar Vabarna, vägimees Arni Ilves … Eriti meeldiv oli see, et tunnustust jagati paljudele noortele. Seto viljakusjumala ehk kuningas Peko asemik ülemsootska valitakse rahva poolt üheks aastaks, tema asi on seista hea oma rahva eest kuni järgmise kuningriigi väljakuulutamiseni. Nii nagu läinud aastal, kujunes pikimaks Evar Riitsaare poolt hääletanute rivi — tema sai mõnikümmend häält rohkem kui lähim konkurent Rein Järvelill. Huvitav, aga natuke kurb oli vaadata seto kaitseväe paraadi. Lisaks vägevale maaväele marssisid ülemsootska eest läbi ja kandsid vägede ülemjuhatajale, Mikitamäe vallavanemale Sulo Nurmeotsale ette oma valmisolekust Setomaad kaitsta veel lennuvägi, veevägi, vibuvägi, lauluvägi, tantsuvägi, sidepataljon, vägevalt põrisev mopeedirühm, võõrleegion (Ivari Padari näol) ja veel paljud need, kellele Setomaa kallis. Lõbus vaatemäng? Aga mis jääb Eesti, Euroopa Liidu, NATO ja Venemaa piirist (või kontrolljoonest?) kahel pool elavatel, sugulastest eraldatud setodel muud üle kui vähemalt mängida oma riiki, unistada vägevatest juhtidest ja kaitseväest, kes tagaksid rahuliku elu, kultuuri säilimise ning arengu läbi aegade? Setomaal on uus, uhke, tulevikku vaatav põlvkond silmanähtavalt peale kasvamas. See annab lootust. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||