|
||||
Nr 24 (681) Neljapäev, 17. juuni 2004 |
||||
|
Arhiiv |
— ja need sinatsed teised poeedilt pärit kaunid sõnad… Niisiis on üks suur sagin — eurovalimised nimelt — nüüd möödas. Kõik need slõuganid tõrvikukandjatest, ukseavajatest, teenäitajatest, läbimurdjatest, omade hoidjatest ja nõnda edasi ja nõnda edasi on ajaloo prügikastis, tarbetud ja mõttetud. Vähemasti meie, harilike inimeste meelest. Natukene piinlikud meenutada muidugi ka. Küllap seepärast eurovalimised ennustatust loiumalt kulgesidki, osavõtuprotsent jäi oodatud 50-st tunduvalt allapoole, ulatudes napilt üle 25. Ilus see ju ei olnud, et eestimaalased oma tuleviku vormimise vastu nõnda ükskõikseks jäid, ent kõik on kõigega seotud. Juba enne valimisi rõhutasid analüütikud, et valimisreklaam, sisuliselt kogu europarlamendi valimiste eeltöö on olnud pealiskaudne ja valijaid eksitav. Uhked hiigelmõõtudes klantspildid Tallinna kõrghoonetel, maal seevastu peaaegu täielik vaikus. Pilt on pilt, elu on sootuks muu. Ja just sellest elust eurovalimised liiga kaugele jäidki. Kui maavanaema tahtis valima minna, pidi ta hommikul vara bussi peale kiirustama, pilet vallamajja valimisjaoskonda maksab 5–6 krooni, tagasi teist sama palju. Tagasi tuleb buss ju alles pärastlõunal. Terve päev läinud. Ja mille nimel? Et keegi sealt Talinast Brüsselisse või kuhu ilma otsa saaks. Mida see keegi seal teeb? Kraane keerab, teed näitab… Aga memm peab vett kaevust vinnama ja elekter on hirmkalliks läinud. Nõnda mõtlesid paljud, et mis see Brüssel minusse puutub. See, et puutub küll, puutub seeläbi, et Eesti on Euroopa Liitu astunud ja Euroopa asjad on sestpeale, on tegelikult alati ka Eesti asjad olnud, see tulnuks põhjalikult selgeks rääkida juba ammu, juba enne euroliitu astumist. See töö jäeti tegemata. Pigem vastupidi — enamik saadikukandidaate ütles oma eesmärgiks Brüsselis hakata koduseid asju korda tegema või siis kurja Euroopa-koletise vastu võitlema. Ega valija päris tänasündinu ka ei ole, küllap tema teab, kus mida tehakse, mis asju aetakse. Küllap oskab ka seda hinnata, mida (valitsus)erakonnad on kodus teinud ja rääkinud. Seda muidugi ka, mida tegemata on jäetud. Peaministri seisukoht, et Res Publica kaotus ei tähenda mingil juhul hinnangut Eesti valitsuse sisepoliitikale, see seisukoht muidugi pädev ei ole. Just hääletamise või mittehääletamisega anti oma hinnang nii suurele poliitikale kui ka valimiste ettevalmistamisele, kas või maapiirkondades sõiduvõimaluste loomisele — loomata jätmisele. Vali kord! No üks kord valitigi, teine kord enam mitte. Aga elu läheb edasi. Üks jaanieelne vihm maksvat Riia linna, teab põllumees. Eks neid Riia linna väärt sabinaid on tulnud nüüd pidevalt. Kõik memmede küüdud-kördid on nädalavahetuse tantsupidudel omad kastmised saanud. Aga ei peod seepärast pidamata ega lustimised lustimata jäänud. Uus nädal algas pooles vardas leinalippudega. 14. juuni ei ole üksnes ühe, just tol päeval toimunud kuriteo mälestuspäev. Sel päeval meenutatakse kõiki võõrvõimude ohvreid, neid arvatakse Eestis olevat vähemalt 196 000 inimest ehk 17,5 % sõjaeelsest rahvaarvust. Niisugune protsent tähendanuks näiteks Saksamaal 13,7 miljonit, Prantsusmaal 7,3 miljonit ja Rootsiski 1,1 miljonit inimest. Me teame seda, ent me ei ole seda endale piisavalt teadvustanud küll mitte. Egas muidu koguneks aasta-aastalt Lindamäele üha vähem inimesi, tulijate samm on aiva raskem, aiva enam peavad nad kepituge otsima. Noortel on oma elu ja omad askeldused. Kaugeks minevikuks on saanud küüditamised, sõja-aastad ja okupatsioon, minevikuks on saamas ka vanaemade-vanaisade kannatused. Minevikuks ja kõledateks numbriridadeks. Aga võiks olla ka teisiti. Ei, mitte nõnda, et me päevast päeva valu- ja vihapisaraid pühkima peaksime, ent mäletamiseks on teisigi võimalusi. Kuni on mäletajaid, tuleks mälestused jäädvustada. Tänapäeval ei piisa selleks enam pastakast ja paberist, tänapäeval peaks rääkija ning räägitav elavaks muudetama. Koduvideod, diktofonid, igasugused targad masinad on ju olemas. Mis oleks mõjusam kui selle oma armsa ja lähedase inimese jutt, kes ise need teed on läbi käinud, millest raamatutes kirjutatakse. Väga palju olulist on meil kõigil senini tegemata, ent teha tuleks. Varsti on juba hilja, veel õnneks mitte. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||