|
||||
Nr 33 (540) Neljapäev, 16. august 2001 |
||||
Arhiiv |
Riigi esmane ülesanne on tagada oma kodanike turvalisus. Kõigepealt elu ja siis eluks vajalik, kuid eluks vajalik mitte elu hinnaga. Varandust taga ajades on küll paljud kaotanud elu, kuid vaevalt leidus nende hulgas inimesi, kes oleksid tahtnud oma elu mammona vastu vahetada. Peaks olema enesestmõistetav, et riik kui tema kodanike organisatsioon teeb kõik endast sõltuva selle esmase ülesande täitmiseks — inimese elu kaitsmiseks. Meenutades laulvat revolutsiooni ei väsi meie poliitikud toonitamast, et see toimus veretult. — Jumal tänatud, et nii läks. Kuid nagu sõda ja rahu, nii on ka revolutsioonid nähtused, mis, kui üldse, siis väga vähe sõltuvad üksikisiku tahtest. Küll aga sõltub võimuletulnute tahtest see, kas revolutsiooniga kätte võidetud hüved — Eesti puhul kõigepealt sõltumatus võõrvõimust — saavad rahva omandiks või muutuvad kaubaks omakasu taotleva kildkonna käes. Pilk ajalukku kinnitab, et revolutsioon “sööb oma pojad ära”. Ka laulev revolutsioon ei ole osutunud selles suhtes erandiks. Tavakodanik võtab öeldu mõtte kokku lihtsas lauses: sellist riiki ma ei tahtnud. — Kas meid peteti? Või langesime enesepettuse ohvriks? Vastus nendele küsimustele sõltub vastaja elukogemustest ja teadmiste pagasist, aga kõigepealt eelarvamustevabast mõtlemisvõimest. Kuid elu tahab elamist ja sügavaks järelemõtlemiseks puudub meil tihti nii aeg kui ka tahtmine. Jah, revolutsioon oli veretu, kuid sellele järgnenud kümme aastat on olnud vägivaldsed ja verised. Politseikroonika loeb ohvreid nädalate, kuude,kvartalite ja aastate kaupa ning võrdleb neid eelmise aasta samade perioodidega. Arvepidajatele käib ilmselt üle jõu avaldada andmed kogu kümne iseseisvusaasta kohta ja võrrelda neid näiteks Vabadussõjas toodud ohvrite arvuga või tšetšeenide kaotustega aastaid kestnud vabadusvõitluses. Küllap oleks tulemus liiga šokeeriv. Selle asemel võrreldakse politseinike arvu Eestis ja Soomes, Eestis ja Rootsis — ikka selleks, et põhjendada politsei isikkoosseisu koondamist ja jaoskondade likvideerimist, mis pidi tõstma politsei efektiivsust ja kvaliteeti ning mõjuma soodsalt maksumaksja rahataskule. No nüüd peaks siis politsei olema efektiivne? Paraku on selleks “efektiks” politseinikest roolijoodikute ja nende poolt alla aetud riigialamate arvu järsk kasv, salakaubavedajate mahitamine, altkäemaksu võtmine — kõik see, mille vastu võitlemiseks on politsei üldse ellu kutsutud. Karistused, nagu tavakodanike seaduserikkumiste puhulgi, on aga karikatuursed. Seadusandlik ja kohtuvõim teevad ja jätavad omalt poolt tegemata kõik, et vabaduse ja demokraatia vilju saaksid täies mahus nautida vaid kurjategijad. Kuidas mõista siseministri mõtteavaldust pärast Paldiskis sõjaväelaste ja kohalike elanike vahel toimunud konflikti, et Paldiskis ei olevat mingit põhjust taastada politseijaoskonda, sest seal ei toimuvat aastas üle saja kuriteo? Mida arvanuks endine kooliõpetaja Loodus, kui ta oleks pedagoogina sellist juttu oma õpilase suust kuulnud? Kui palju peab ministri arvates ohvreid olema saja, tuhande või saja tuhande elaniku kohta, et politseijaoskonna avamine oleks majanduslikult põhjendatud? Kui palju laipu võib koguneda nädalas või kvartalis, et olukorda saaks veel normaalseks pidada? Vist on siseministeeriumil need normid välja töötatud ja eurostandardiga vastavusse viidud. Kuni Eestis leidub veel kas või üksainus inimene, kelle korteris ei ole vargad käinud, kelle suvilat ei ole rüüstatud, kelle laudast või karjamaalt pole pudulojuseid röövitud, kelle autot pole ärandatud, keda pole tänaval sandiks pekstud või auto alla aetud, kuni leidub kas või põlvepikkune poisike, kes ei ole narkotsi proovinud, ja tüdrukutirts, keda pole vägistatud — seni ei näe seadusesilm olukorras midagi hullu … ei hullu! Kõik see toimub ju ka mujal maailmas, toimub Euroopas, kuhu me nii kangesti minna tahame. Vägivald ja kõlvatus on vabaduse ja demokraatia paratamatud kaaslased, võib-olla isegi turumajanduse vedurid – harjugem sellega ja see hakkab meile meeldima. Just seda püüavad nii televisioonikanalid kui ka paljude poliitikute mõtteavaldused meile päevast päeva pähe taguda. Ja häda sellele, kes vastu vaidleb, kes korda nõuab, kes karistusi karmistada tahab. Seda süüdistatakse tolerantsuse puudumises, vanamoodi mõtlemises, politseiriigi tahtmises ja veel sajas surmapatus. Põhjus saab olla vaid üks — rahva vara ärastajad, riigi raha kantijad, kõik ebaseaduslikul, kuritegelikul teel rikastunud prominendid ja uusrikkad on äratundmisele jõudnud, et mida kriminaalsem on Eesti elu, seda lihtsam ja ohutum on neil tegutseda. Vastasel juhul tuleks arvata, et arulagedaid reforme teostavad mitte ainult endised psühhiaatrid ja kooliõpetajad — vaid ka nende patsiendid ja arengupuudega õpilased. — Tõepoolest, piiri puudumine normaalse ja ebanormaalse, terve ja haige mõistuse vahel ongi ju see, mida nüüdisaegsed sofistid meile selgeks püüavad teha. Eesmärgiks on manipuleeritav riigialam, kellel mõisted “hea” ja “kuri” on asendunud mõistetega “kasulik” ja “kahjulik”. Jah, revolutsioon oli veretu, aga tuleb välja, et saime oma vabaduse järelmaksuga ja maksame selle eest tagantjärele siiski verehinda. Mida teha? Kas uut revolutsiooni? Kuid tundub, et puudub nii laul, mis meid ühendaks, kui ka dirigent, kelle taktikepi all me koos laulda tahaksime. Kuid üks on selge –— jutt ei aita, kui sellele ei järgne tegu. Peame õppima oma õiguste eest võitlema. Võib-olla piisaks laulupeostki Toompea nõlvadel, millel esineks saja tuhande pealine laulukoor, et kakofoonikutele rahvalaule meelde tuletada. — Kus on aga koorijuht? ANTS SISASK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||