|
||||
Nr 23 (680) Neljapäev, 10. juuni 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Poliitikavanker ja eakad Nüüdsama kuulsime, et valitsus otsustanud pensionikassa täienduseks umbes pool miljardit krooni eraldada. Kusjuures ära seda rahakest ei kulutatagi, see jäävat n-ö varuks. Kõik see oleks ju kena, kui ennast uhkelt üle aegade suurima pensionitõstjana esitav võimuerakond Res Publica ka sisuliselt eakate inimeste parema käekäigu pärast siiralt muret tunneks. Sest kui seda äsja pensionifondi lisatud rahakest käiku ei kavatseta lastagi, siis milleks muuks kui mitte valimiseelsete hääletuseelistuste populistlikuks oma kasuks kallutamiseks seda finantsmanöövrit peaministriparteil üldse tarvis ongi? Pealegi sisaldub selles deal’is lisaväärtusena omamoodi signaal (nooremale) ühiskonnale: näete nüüd, pensionärid ei tule omadega muidu välja, kui et me peame neid “plaaniväliselt” lisatoetama. Kui aga asja sisusse süüvida, siis on lood lausa vastupidised: praegustelt pensionäridelt võetakse pensionireformi sildi all juba kolmandat aastat järjest ära noorte inimeste II pensionisambasse andmiseks ligi miljard krooni, doteerides sel moel mõnekümne aasta pärast puhkepajukile jäävaid inimesi, hoides samaaegu eeldatavast mitusada krooni madalamal praegusi pensione. Lisaks keeldus peaminister J. Parts tänavusest tõstmast ligi 8 aastat 500 krooni madalusel püsivat nn toimetulekupiiri. Jaga ja … mõnita Nädal või poolteist tagasi tegid sotsiaalministeeriumi juhtivametnikud teatavaks järjekordse küsitlusuurimuse tulemused. Oli küsitud, mida inimesed sotsiaalteenustest arvavad: kas nendega ollakse või ei olda rahul, kas neid peetakse piisavaks või ebapiisavaks jne. Ning selgus, et enamik ühiskonnaliikmetest e i o l e sotsiaalteenustega rahul ega pea neid piisavateks. Aga seeasemel, et uurimistöö tulemused soliidselt teatavaks ning selgunust sotsiaaltöö parendamiseks omapoolsed järeldused teha, asuti kummalisel kombel sotsiaalabi taotlejaid halvustama või mõnitama: kuskil olevat leidnud aset juhtum, et kogunisti keegi FIE käinud toetust nõudmas, või et abitahtja sõitnud lausa mersuga ilma häbi tundmata sotsiaalosakonna maja ette. Seesuguste üksikjuhtumite kirjelduste lansseerimisega (aga nende kaasuste vältimine kuulub teadagi sotsiaalametnike otseste kohustuste hulka) püütakse häbistada, et mitte öelda mõnitada eranditult kõiki abivajajaid, justkui oleks tegemist üksnes lohakate parasiitlike olenditega meie eurostuvas ühiskonnas. Kui siis lisada pensionäride viimatise suurmeeleavalduse (14. apr) päeval korraldatud Praxise pressikonverentsil kuulutatu, et pensionärid elavat meil ikka väga hästi — valdaval enamikul nendest on olemas isegi peavari —, siis joonistub sellest lausa tülgastav kuvand, mille järgi (juhtiv) sotsiaalametnik + valitsuskoalitsioon on pensionäri ja abivajaja suhtes ülbe ja mõnitavalt halvustav. Seeasemel, et püüda abivajajate jaoks ikkagi raha juurde eraldada, kannab sotsiaalministeerium (minister respups M. Pomerants) esmahoolt, et ligi 25 miljoni krooni eest ehitada välja täiendav hoonekorrus kümnetele ja kümnetele üpriski kopsakat palka saavatele sotsiaalametnikele. Väärikalt, abivalmidusega Hoopis vastupidist suhtumist abivajajate probleemidesse adusin hiljutisel sotsiaaltöötajate nõupidamisel Kotkas, kuhu olid kogunenud peale võõrustajate oma igapäevaprobleeme arutama ka Rootsi (Landskrona), Norra (Fredrikstad), Taani (Glostrup) ning Eesti (Tallinn) sotsiaaltöötajad. Pole vajadust taas kord kirjutada, et arenenud riikide rahalised võimalused sotsiaaltöö tegemiseks on ikkagi kordades suuremad kui meil, aga ilmsesti on kohane siiski nentida, et abivajajatega professionaalselt töötades on seatud vaieldamatuks esmatingimuseks inimeste väärikas kohtlemine. Nendeski riikides ollakse silmitsi perspektiiviga, et eakate osakaal ühiskonnas aina suureneb. Päevakorral on mõiste sotsiaalteenused lävepakuni —inimene peab saama temale tarvilikku abi (ravimid, toit, taksod, nõustamine jpm) võimalikult kaua oma koduseinte vahel. Omal kohal on ka eakate majade rajamine (nõnda nagu Tallinnas Poska tänavas), mitmesugused sotsiaalkeskused ning muud tegevusvormid. Ning kõige mõõdupuu on ikkagi eakas inimene ja tema isiksuse austamine, mitte ennast ületähtsustav ametnik. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||