|
||||
Nr 22 (679) Neljapäev, 3. juuni 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Eestimaa ilu hakkab eriti silma kevadel lehtimise, õite puhkemise ja rohetavate väljade aegu. Igal kevadel. Kõige selle ilu kõrval on aastatepikku Eestimaal ringi sõites silma jäänud palju sellist, mis mitte ainult riivab silma, vaid üsna valusalt kriibib ka hinge — nii paljud teeäärsed talud on tühjad. Olen seda märganud Tartu- ja Põlvamaal, eriti aga Mulgimaal. Seda tendentsi on mõjutanud rohkem kui poole aastasaja tagune inimvaenulik protsess, mil kümned tuhanded eestlased oma kodust kaugele külmale maale saadeti. Eriti kannatas Mulgimaa, mis oli tollal veidi rikkam kant. Kas nüüd just maa seal mustmullasem ja seega viljakandvam oli, aga töörügajad olid mulgid küll. Olid talud ja taluperemehed, ümberringi laiusid viljapõllud, lautades ammusid loomad, õhtuti kostis tüdrukute vallatuid kilkeid metsasalude vilusse püstitatud külakiikudelt. See oli maaidüll, mille lõhkusid slaavi püssimeeste rämedad käsklused: “Asjad kokku panna! Aega pool tundi!” Nüüd on Mulgimaal, ja mitte ainult seal, üks talu teise järel tühjaks jäänud... Mustendavad aknaavad, ühe hinge küljes rippuvad uksed, rohtunud aiad, metsistunud viljapuud. Need endised korralikud taluhooned jäävad veel mõneks ajaks möödasõitjate silma riivama, kuni aeg ja loodusjõud need olematuks teevad. Ja talude vahel laiuvad suured põllumassiivid on takjaid täis kasvanud, juba hakkab salu veerest lepavõsa põldu vallutama. Kahjuks pole selline vaatepilt ainult läinud sajandile iseloomulik. Juba Juhan Liiv kirjutas rongisõidul nähtust: Eile nägin ma Eestimaad! Lagunenud talumajasid! Oh kui rammetuid rajasid! Kadaka-, lepavõsasid! Eile nägin ma Eestimaad! Selline pilt oli Viljandimaal Halliste vallas valdav veel tunamullu ja mullu. Kahju oli kunagisi viljapõlde nii trööstitus olukorras näha. Kuid ... tänavu samus paigus sõites olid autoaknast mööda vilksatavad loodusvaated tunduvalt kaunimad. Takjapuhmad kadunud, võsa taandunud, põllud kenasti haritud, siin-seal traktorid põldudel popsutamas. Kohalikud teavad rääkida, et mõni kilomeeter eemal elav äri- ja põllumees on paljud ümbruskaudsed maad, koguni kaugemal Pärnumaalgi, rendile võtnud. Ärimehena olevat ta jalad alla saanud välismaalt traktorite vahendamisega ja nüüd otsustanud ka põllupidamise enda hoole alla võtta. Ja teeb seda edukalt. Suvepoole sinna kanti sattudes võib seal näha rapsi kasvamas... Sellised suundumused teevad rõõmu. Kui aga mõelda tagasi nende maaelu hääbumise põhjuste juurde, siis elame ilmselt veel kaua 40. aastate sündmuste mõju all. Need läbi elanud inimesed ei unusta seda aega iial, see on kindlalt ka nende sugulaste, lähedaste ja eakaaslaste mälus. Aga üha rohkem on nooremat põlvkonda, kes ei tea ega oskagi seda aega karta. Veel vähem oleme suutnud murtud inimelude kogu traagikat selgitada muule maailmale. Tõsi küll, veidi on seda selgemaks teinud Max Jakobsoni komisjoni aruanne ja Vello Salo komisjoni hiljuti valmis saanud “Valge raamat”, kus aastatepikkuse uurimistöö tulemusena on kirjas eesti rahva kallal sooritatud kuriteod. Vabariigi valitsus on selle raamatu tõlkevariandi ka paljude riikide valitsustele läkitanud. Hiljuti telest kaheosalist filmi “Nürnbergi protsess” vaadates tekkis tahtmatult võrdlus, kuivõrd me ise oma kannatusteaastaid oleme kunstilisse vormi valanud. Vähe. Meil tuleks juutidest eeskuju võtta. Nende filme juutide tagakiusamistest, laagritesse saatmistest, haarangutest getodes jms on levitatud üle maailma. Kui Vabadussõjast on meil nüüd linateos olemas, siis kus on meie omad toonaste aegade haaranguid, arreteerimisi, vagunitesse laadimisi, pikale teele saatmisi, teekonda külmale maale ja seal virelemist kajastavad teosed? Film vajab stsenaariumi, mis toetub meenutustele, kannatanute läbielamistele. Ma ei tea, et meil oleks eriti palju selliseid ilmunud. Mäletan, et aastaid tagasi Kanadas käies sain sealsetelt eestlastelt ühte säärast meenutusteost lugeda. Oli elamus kogeda neid õudusi need läbi elanu sulest. Seda mäletan eredalt siiani. Sellise filmi, just filmi tegemine peaks saama meie lähiaastate üheks eesmärgiks. Sihiks nii loomeliitudele kui ka valitsusele, sest see vajaks riigieelarvest rahastamist. Veel on ju neid, kes kõike mäletavad, meil on ka kogenud stsenariste, kes algupärase teksti looksid või mingi raamatu põhjal linateose algteksti kokku kirjutaksid, on režissööre, kes selle kunstiliselt mõjuvalt linale tooksid, rääkimata näitlejaist, kes meeleldi osaleksid. Kui komisjonide aruanded ja valged raamatud on rohkem valitsusringkondadele, siis selline film näitaks laiematele vaatajahulkadele, mida üks väike rahvas on pidanud läbi elama. Rein Vaher |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||