|
||||
Nr 21 (678) Neljapäev, 27. mai 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Pool sajandit ju väga pikk ei olegi, kui see on olnud aga külvide aeg, on ka saaki salve panna. Nõnda saab läinud nädalat meenutades mõelda küll. 50 aastat tagasi hakati Tartu suurkoolis ajakirjanikke koolitama, teisisõnu — hakkasid “Peegli kutsikad” esimesi samme tegema. Ja nende mentor, tänase eesti ajakirjanduse isa Juhan Peegel sai äsja 85-aastaseks. Need on tähenduslikud daatumid. Kuigi omakeelse ajakirjanduse algust loeme 1766. aastast, kui Põltsamaal hakkas ilmuma nädalakiri Lühhike öppetus, mis sees mõnned head rohhud täeda antakse…, kuigi 1806. aastal jõudis lugejaini esimene eesti ajaleht, Tarto Maa rahwa Näddali-Leht ja 1857. aastast alates Jannseni Perno Postimees, jääb kutseliste ajakirjanike koolitamise algus alles poole sajandi tagusesse aega. Mis muidugi tähendab seda, et siis hakati kava- ja sihikindlalt ette valmistama neid inimesi, kes oma aega tahavad ja suudavad kirjutada. Ei tea, kui paljudes keeltes on, kas üldse on žurnalistika tarvis seesugust sisumahukat ja tähendusrikast sõna nagu meil ajakirjandus — (oma) aja kirjandus. Olgu aeg, milline tahes, ta tuleb sõnadesse püüda, paberile jäädvustada, lugejaile “kätte anda”. Ja et aegu on olnud kirjusid ning mitmenäolisi, on olnud ajakirjanduski vastav, küll ridade vahelt, küll sõnade varjust ütelnud. Aga ikkagi ütlev, enamasti ka hoiakuid kujundav ning õpetav. Kuni praegusajani välja. Nüüd on aja ning -kirjanduse olemus tavatult kiiresti muutumas. Ajakirjandusest on saamas meedia, on tabavalt märgitud. On märgitud sedagi, et meedia pakub seda, mis müüb, mitte seda, mis lugejale midagi sisuldasa anda suudab. Aga müüa on nii mõndagi — vägivalda, kasse, sexi, õnnelikku tulevikku. Küllap Campanella, too juba 400 aastat tagasi Päikeselinna jutlustanud dominikaani munk oleks siiralt õnnelik teades, et väikene eesti rahvas nüüd suure ja sõbraliku euroliidu peres peagi Päikeselinna uulitsail hakkab kõndima. Tõsi küll, kord on Päikeselinna, võib-olla isegi Päikesemaa ehitamist juba lubatud, aga see pole see, pole see. Nüüd on teine asi. Ei ole enam palju pingutada, juba 13. juunil astume valimiskastide juurde ning hääletame oma parima äratundmise järgi meie parimad europarlamenti. Kui palju liikmeid tolles parlamendis üldse on? Mäletatavasti rohkesti üle kuuesaja. Eestlasi saab sinna kuus, pürgijaid on rohkem kui 90. Valimiskampaania on alanud. “Mõistus maksab,” kinnitavad sotsiaaldemokraadid. “Murrame läbi! Iseseisvuse eest, superriigi vastu!” ütleb Res Publica, Keskide reliikvia on vabadus, Reform hoiab Eesti edu, Rahvaliit kaitseb Eesti krooni. Palju kauneid sõnu. Ilmaratas (või on see hoopis kuradiratas) on tuuritama lastud. Nädalavahetusel peeti Türil traditsioonilist lillelaata. Seda ilu ja melu käisid kaemas ka Postimehe ajakirjanikud. Ei raatsi Peeter Ernitsa pilguga nähtut osundamata jätta: “Türi lillelaadal on kõik müügiks… Laadaliste kirevasse seltskonda on end pressinud ka suurte lubaduste müüjad. Poliitikud loomulikult… Kõigi parteide lettidel särab rõõmsavärviline kampaanianänn. Ole ainult mees ja võta. Nimelised pastakad ja värvilised bukletid kandidaatide paraadportreedega… Lipukesed ja õhupallid — sotsidel nagu kord ja kohus punased, oravaparteil seevastu kollased. Kohv prii suhkruga (uha palju hing ihkab) ja kondoomid.” Seda kummastava pildi vahendamist võiks jätkata, tollest otse osasaajaidki on olnud 25 000 inimest. Kas nemad teavad nüüd meist, kodus konutanutest paremini, kes need kuus kõige-kõiget on, keda saata Brüsselisse munk Campanella õnneunistust teoks aitama? Valimisuuringute põhjal on parteide usaldusväärsus endiselt väga madal, seetõttu võib eeldada, et europarlamendi valimisedki väga tormiliseks (rõõmu)peoks ei kujune. Peaminister on eeldanud küll rohkem kui 50 % osavõttu, teiste Euroopa riikide kogemused ja küsitluste tulemused aga kinnitavad, et europarlamendi valimised eriliseks magnetiks ei ole kujunenud. Karta on, et nõnda läheb ka meil. Miks? Tundub, et kõige vähem on põhjus eestlastele omistatavas skepsises. Oleme ju aktiivsed olnud küll, kui oleme tunnetanud, et see on meile ja meie kodumaa tulevikule oluline. Praegu seda vististi ei tunnetata. Mis loeb piisake meres? Mida suudab üks protsent, kui üheksakümmend üheksa on teist meelt? Kas see üks protsentki — on need kuus inimest ju erinevaist erakondadest — üht meelt on ja üht keelt räägib? Küsimusi on rohkem kui vastuseid. Kindlasti kuhjusid asjad meie tarvis liiga tihedasti kokku. Ei-jah-kõhklustest ei ole paljud veel üle saanud, kuigi eurojah öeldi ju ülekaalukalt. Ei ole üle saadud (kas saadaksegi?) hirmust selle eest, mis on juba tulnud, mis tulemas — kõikmõeldavad hinnatõusud, aktsiisid, käsud-keelud ja piirangud. Ja siis, sellel kahtluste ja hirmude ajal tulevad valimised, millest väidetakse, et nüüd õiget valikut tehes suudame oma tuleviku just selliseks kujundada, kui alati unistatud ja loodetud on. Kuigi enamik ei tea teadmagi, milline on europarlamendi roll üldse, mida sellelt institutsioonilt oodata, mida tahta. Aga Eesti oma krooniga on asjad ammugi ühel pool, kuigi valitsuskoalitsiooni kuuluv Rahvaliit on selle kaitseks valmis europarlamenti tormama — valitsuse poolt allkirjastatud liitumisleping ju uutele oma raha ei lubanudki. Vaat niimoodi. Hoida ju võime, kuid ainult südames, tervitustega Campanellale. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||