|
||||
Nr 33 (540) Neljapäev, 16. august 2001 |
||||
Arhiiv |
Helmi Rajamaa päevikumärkmed algavad 1950. aastal 19. märtsil. On käidud Odeon-teatri ruumides M. Pagnoli “Kaugete randade” esietendusel. Õnnestunud, kuid mitte võrreldav omaaegse Estonia teatri lavastusega, nendib kirjutaja. Koju on mindud koos Underi ja Adsoniga, vahetatud muljeid, puudutatud ka seda teemat, et Under esitati Rootsi Akadeemiale Nobeli preemia kandidaadiks. Kolmkümmend aastat pidas Helmi Rajamaa päevikut, kolmkümmend aastat on ta vahendanud eesti paguluse argi- ja pidupäevi Rootsis. Kolm aastat tagasi Stockholmis kirjutatud saatesõna lõpetab autor tõdemusega Habent sua fata libelli — raamatutel on oma saatus. Teose “Paguluse sirvilaudu” saatuseks oli kodumaise lugejani jõuda 1999. aastal, siis, kui huvi välis-Eesti vastu oli juba raugemas. Raamatukogudest on seda laenatud harva, ent lugemisväärset on selles päevikus palju. Helmi Rajamaa on tihedasti suhelnud Eestist lahkunud tippintelligentsiga. Õieti hakkad tema päevikut, kohtumiste, teeõhtute, kontsertide kirjeldusi lugedes aduma, kui palju oli neid, kes omal ajal ära läksid, kui olulised olid nad olnud Eesti Vabariigi algusaastatel kultuurielu loojaina. Omaette väärtus on muidugi Helmi Rajamaa tihe side keele-Aavikuga ning Adsoni ja Underiga, nende külastamine kodus ja haiglas, kõik see, mis loojad oma loomingu kõrvale inimlikku mõõtmesse asetab. Ja need sidemed ning kohtumised on päevikus olulised. Kummaline on see pagulusmaailm meie jaoks aga kindlasti — ei kujutle siinseid tööinimesi (aga pr. Rajamaa ju töötab), kes oleksid suutnud sel viisil pidevalt aktiivset seltskonnaelu elada, kohvikus intellektuaalseid konversatsioone korraldada, ettekandeõhtuil käia jne. jne. Näib, et rootsi-eestlaste vaimuelu oli väga pingeline — ja väga enesekeskne. Kodu-Eesti on olemas vaid vihjamisi, hulk aega teemal “need, kes kodumaal käivad, saavad pahandada, pälvivad hukkamõistu ja usaldamatuse” ja lähisugulastest kõneldes. Erksa kultuurihuviga autor ei tea, ei huvitu (väheste eranditega) sellest kultuurist, mida kodumaal luuakse. Paraku saab vähemasti päeviku vahendusel mulje, et ka rootsi elu on pagulastest üsna eemalseisev. Stockholmi tegelikust, arvata suurest ja huvitavast kultuurikliimast “Paguluse sirvilaudade” vahendusel aimu ei saa. Ei saa aimu ka rootslaste elust-olust. Õigemini — üks kord nendib kirjutaja, et kuna juuksur kodus vastu võtab, saab nüüd siis rootslase koju sisse astuda. Kõik see viib mõtted moesõnale integratsioon. Et muulased meil veel piisavalt integreerunud ei ole, on üks läänemaailma meelisteemasid. Parimagi tahtmise juures ei julgeks väita, et väliseestlased Rootsi ühiskonda olid sulandunud, kui Helmi Rajamaa 1980. aastal oma päevikule lõpp-punkti pani. Kas nüüdseks on, ei tea. Kuni mõni päevik meid taas kummalisse ja nihestunud pagulasellu ei vii. Igatahes on “Paguluse sirvilaudu” mõtlemapanev raamat, mille lugemine eriti eakamale inimesele äratundmiselamusi võiks pakkuda. INGER LEEDE |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||