|
||||
Nr 19 (676) Neljapäev, 13. mai 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Sellest polegi palju enam kui kõigest kaks aastat mööda saanud, kui Eestis tükkis esiplaanile poliitiline jõud, mis sai peagi laiemalt tuntuks kui erakond Res Publica. Õigupoolest oli seesugune grupike riiulirühmitusena olemas olnud juba aastaid. Siis aga — paras aeg enne järjekordseid Riigikogu valimisi — torkas vägagi rahakale ning Eesti parempoolsuse tuleviku pärast sügavat muret tundma hakanud seltskonnale pähe plaan moodustada parempoolsuse säilitamiseks (ja sellega koos ühtlasi rahva kihistumise süvenemise jätkamiseks) seadusandlikul tasandil (s.o Riigikogusse) veel üks parempoolne erakond. Sest üks seesugune operatsioon Reformierakonna loomise ja sellele järgnenud kiire edu näol oli ju kenasti olemas, kuid sellest saadud efekt kippus juba tuhmuma. “Uut moodi erakond, vähendame bürokraatiat, likvideerime korruptsiooni, loome kodaniku jaoks lihtsa riigi…” Seesugused poolprimitiivsed, paarisõnalised lihtsad ja populistlikud olid need (liba)loosungid, millega Res Publica noormehed ennast üles haipima sööstsid. Ning vististi neli oli neid, kes (kaks nendest nüüd Riigikogus ja kaks kogunisti ministridki) ennast absoluutselt äraostmatuteks reklaamisid, neidsamu äraostmatuse-fraase koguni endast loodud ning mõne nädala eest TV-ski näidatud filmikeses läbulaiutades kambakesi laulda kähisesid. Paraku oli nn uus erakond Res Publica rahameeste poolt juba eos kavandatud just selleks jõuks, kes pidi vältima vasakpoolsuse sugemetega Eesti Keskerakonna võimulepääsu. Sest nii nagu vanatühi välku, nõnda pelgavad rahajõmmid (Paltsid, Taalid, Sõõrumaad, Mõisad jt) Keskerakonna võimulepääsule järgneda võivat… astmelist tulumaksu. Ning neli noort tragikoomilist don Quijotet, nn äraostmatut (et nemad olevat niivõrd ausad, et neid olevat lausa võimatu ära osta!) osutusid saatuse iroonia väel just neljaks esimeseks äraostetuks — nemad olid ju need, kes pankurite jt ise esialgu varju jäänud erakonnarahastajate küllaltki rikkalike veeringute eest Edgar Savisaart loendamatutes surmapattudes süüdistades jahvatavi sui valimiskampaaniat tehes ühelt koosolekult teisele jooksid ning Keskerakonda maha tegid. Tühilubaduste läätseleeme (loome õiglase riigi, tagame õiglase pensioni jms) eest aeti pea segi ka vägagi paljudel pensionäridel, kes viimatistel Riigikogu valimistel Res Publicale oma hääle meeltesegaduses kinkisid. Pensionäridele “tasuti” aga sellega, et neile lisati kolm kuud pärast võimulesaamist tervenisti sada krooni pensionile juurde. Samas keelduti lõpetamast pensionirahade kantimist pensionireformi katteks noorte II pensionisambasse, õhutades samaaegu kunstlikult vastuolusid eakate ja noore põlvkonna vahel — justkui olevat vanad pensionireformi vastu üldse ja vaenavat seega noort põlvkonda. Need, kes püüavad väita, et 14. aprillil ligi 5 tuhande osalisega pensionäride meeleavaldus Toompeal olnud täiesti tulemusteta, püüavad ühiskonna sügava kihistumise jätkudes nimme Res Publica jt valitsusparteide meeleheaks mööda vaadata eurohinnatõusu embusse lükatud pensionäride järjest nukramaks muutuvast ainelisest olukorrast. Pealegi kehtib juba 8. aastat 500 krooni madalune nn toimetulekupiir, millest peale toidu peab jätkuma arstimiteks ja tuhandeks muuks esmatarbeasjaks… Täpselt meeleavalduse toimumise päeval püüdis uuringutefirma PRAXIS oma pressikonverentsil tõestada, et pensionärid elavat Eestis veel ülemääragi lahedasti, enamikul nendest on ju koguni eluase olemas... Sama sõnum oli maakonnalehtede toimetajatele teada anda ka Riigikogu esimehel Ene Ergmal, kes püüdis väita, nagu polevat pensionäride elujärjel meil häda mitte kõige vähematki. E. Ergma kohta on seesugune lausung sootuks kahetsusväärne, sest kasutada Riigikogu esimehe ametiseisundit Res Publica pensionäridevaenulike seisukohtade propageerimiseks on vägagi taunitav. Pole kulunud pooltteist aastatki sellest ajast, mil Ergma poliitikasse peibutati, ja juba ongi ta rahaerakonda teenides minetanud teadlasele omase võime tõde tunnetada… Praegu valmistavad pensionärid ette kohtuprotsessi oma õiguste kaitseks. Ja edaspidi tuleb veelgi suuri meeleavaldusi. Needki on sammud selles suunas, et Res Publica valimistel enam rahvast oma võltssäraga ei eksitaks. Aga et Res Publica jt ultraparempoolsed jõud pole loobunud oma vaibumatust ihast pensionäre kaitsev Keskerakond lausa hävitada, seda näitab möödunud nädalal toimunu, kus Kreitzberg, Tõnisson jt püüdsid Savisaart sadulast paisata. Pole ju juhuslik, et Kreitzberg paigutati Keskerakonnale võõraste häälte jõul Riigikogu aseesimeheks, Riigikogu liige Tõnisson aga mitut keskmist kuupalka lisasissetulekut võimaldavale Eesti Panga nõukogu liikme soojale toolile. Polnud ju nüüd sisuldasa tegu muuga kui sellega, et nad püüdsid neile sülle sobitatud lisaraha tagasi teenima hakata. ANTS TAMME (parteitu) |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||