|
||||
Nr 18 (675) Neljapäev, 6. mai 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Kevad on järjekordse eluringi algus, mil loodus taas elule ärkab. Tänavune kevadpühaaegne mai algus on aga veidi teistsugune, tähtsam ja tõsisem. See peaks olema uue algus ka meie riigile, meie kõigi elule. Vähemalt loodame seda. Lootus sureb viimasena, ütleb rahvasuu. Ühest lootusest teise on kogu eesti rahva elu läbi sajandite kulgenud. Meenutagem mis tahes aegu saksa, rootsi, poola, taani või vene vallutajate käe, nõudmiste ja tahtmiste all — ikka on inimesed soovinud paremat ja lootnud, et see parem neile ka tuleb. Nüüdki on muutused tulemas. Räägime tulevastest muutustest, sest alanud on alles meie esimene nädal Euroopa Liidus! Esimeste päevade põhjal pole veel miski teisiti. Väliselt on kõik samasugune. Või see ainult tundub nii? 1. mail läksin Stockmanni kaubamajja. Sellest ostukohast ei peaks ju midagi puuduma. Aga liitu astumise esimesel päeval seal suhkrut polnud, kõik oli varem ära ostetud. Nii ei saanudki teada, milline on või milliseks kujuneb suhkru hind. Raadios öeldi, et kusagil maksvat suhkur 17 krooni kilogramm, see ju kallim kui Soomes! Igatahes bensiinihinda tõsteti juba kolmandal liidupäeval. Mis saab pensionidest? Ma ei räägi juba heaks kiidetud plaanist järgneva kolme aastaga suurendada pensioni 1000 krooni võrra. Muidugi on see edasiminek, kuid mitte rahuldav lahendus, sest kui paljud neist vene ajast ja okupantlikust režiimist räsitud psüühikaga ning ka Siberi elajalikes tingimustes veedetud ajast murtud tervisega eakatest jõuavad ära oodata, kuni nende pisukesele palukesele veidi juurde antakse. Iga päev viib ju paljud neist igavikuradadele. Räägitud on, et Euroopa Liidus hakkavad hinnad ühtlustuma. Selge see, et ühtlustumine toimub vaesemate riikide, mille hulka ka Eesti kuulub, elanike ostuvõime ja elukalliduse arvel. See tähendab meile hindade tõusu. Samas on pakutud välja, et kindlasti tõusevad ka pensionid. Mille arvel, kui iibega on meil lood nagu on ning maksumaksjaid jääb üha vähemaks ja laekumised pensionikassasse vähenevad? Kas loota vaid võõrtöölistelt laekuvatele maksudele? Samas ei saa öelda, et meie riik nii vaene on, et oma eakate eest hoolt kanda ei jaksaks. Riigil jagub raha välismaistele nõuandjatele asja-eest-teist-taga tasumiseks, riigiettevõtete juhtidele kamaluga jagamiseks ja mujale. Kõikidest neist riigi rahaga ümberkäimistest on Videvik korduvalt kirjutanud, aga ... jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes. Sama nõrgukeseks on jäänud pensionäride hääl. Mida nad ka ette võtavad, nende õigustatud nõudmised riigiisasid karvavõrdki ei liiguta. Viimastest aktsioonidest nimetagem 25 000 allkirja kogumist oma nõudmiste toetamiseks ning 14. aprillil ligi 5000 eaka kogunemist Toompea lossi ette. Need olid vajalikud ettevõtmised, sest eakatel tuleb ise oma õiguste eest seista. Kui vaja, tuleb neid korrata, sest ... nagu allkirjade kogumise järel ütles valitsuskoalitsiooni kuuluva Rahvaliidu liige Janno Reiljan, tulnuks koguda vähemalt 100 000 allkirja, et neil rahvaasemike silmis kaalu oleks. Huvitav oleks Janno Reiljanilt teada, kas 14. aprillil pidanuksid Toompeale tulema kõik Eesti ligi 300 000 vanaduspensionäri, et nende nõudmistel oleks kaalu. Eesti Pensionäride Ühendus valmistub praegu koos advokaatidega kohtuprotsessiks riigi vastu. Kogutud on juba vajalikud 1000 pensionäri allkirja, millega eakad on volitanud Pensionäride Ühendust esindama neid Eesti Vabariigi kohtutes ühes õigusega esitada hagisid ja halduskaebusi, samuti edasikaebusi kohtuotsustele koos kõigi õigustega, mis tsiviilkohtumenetluse seadustik näeb ette asjaajamiseks volinikule, sh volituse andmise õigust teisele isikule ehk edasivolitamise õigust. Järgmise sammuna hakatakse koguma raha kohtuprotsessi algatamiseks. Muidugi, kui selleks kõigeks vajadus jääb, sest Pensionäride Ühenduse juhid on eakate nõudmiste teadvustamiseks esitanud kohtumissoovi nii valitsusjuhi kui presidendiga. Kohtuskäik aga tuleb ette võtta, kui riigijuhid endist viisi ei kavatsegi rahuldada neile korduvalt esitatud pensionäride nõudmisi: mitte rahastada pensionifondist II pensionisammast, maksta eakatele välja pensionifondi jääk ja tõsta toimetulekupiiri. Nende probleemide kõrval ärgem siiski unustagem inimlikke põhiväärtusi — headust, väärikust jm. Sel pühapäeval austagem heade sõnade, tähelepanu ja armastusega emasid, kes on meile elu andnud. Neil päevil sattus mulle kätte ühe suureks sirgunud noore mehe omal ajal hoolikalt oma emale joonistatud kaart, millele ta oli kirjutanud järgmised read: “Armas emmi! Mul on kaks silma, kaks kõrva, kaks jalga, kuid ainult üks armas, hell EMMI!” Rein Vaher |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||