|
||||
Nr 16 (673) Neljapäev, 22. aprill 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Künnipäevast jüripäeva, jüripäevast urbanini — nii me esivanemad oma töid ja kohustusi ritta seadsid. Kõik oli täpselt teada — millal esimene vagu väljale vedada, millal seemnekülimituga minna… Küllap olid ka neil omad probleemid, oma kõhkluste ja kahtluste aeg. Ent arvata on, et siiski oli neil lihtsam elada kui näiteks tollel vanahärral, kel äsja suhkruhaigus diagnoositi, aga tema oli just-just euroliidu hirmus 300 kilo magusat jõudnud ära osta, tuba olevat kohe tihkelt suhkrukotte täis, ei mahu enam hästi liikumagi. On neid, kes soolaanumate vahele pigistatud. Aga see ei ole nõnda hull kui suhkruhaigele suhkur, soolakaevandustest on ammu aega tõbede korral tuge saadud, küllap kodunegi sool end tervise huvides pruukida laseb. Mida äädikavarudega peale hakata, seda näitab elu, et neid varusid aga eurohirmus on soetatud, teavad kaupmehed kinnitada. Nii see eesti rahvas siis elab, sõdadest, näljahädadest ja defitsiidist karastunud ja kogemusi saanud. Teine Eesti vähemasti. Esimesega on asjad halvemad, neil nimelt ei ole kogemusi, vastavalt siis käitumisoskustki mitte. Kuis muidu seletada, et europarlamenti pürgijate nimekirjade üleandmine lõppes noorte keskerakondlaste ja sotsiaaldemokraatide pisikese käsikähmlusega. Ei lugenud miskit reegel, et kes ees, see mees. Noored ei teadnud lihtsat tõde — järjekorranumber kirjutatakse tindipliiatsiga pihupessa, iga tunni tagant toimub kohaloleku kontroll. Nii on defitsiidisabas alati olnud, pidanuks olema ka nüüd. Esmapilgul tundub too väike madin vaid tobeda vahejuhtumina, noored inimesed ei andnud endale aru, mis sobib, mis mitte. Ei ole see asi siiski nõnda lihtne. Eurovastasusega silma paistnud keskidele oli korraga nii ääretult oluline, et nende nimekiri oleks esikohal, s.t kõige silmapaistvam, et siis valijal kohe näha, et siin nad on, need… Võitlus nimekirjade paigutuse pärast on olnud kõigi valimiste eel väikese ðõu teema. Tegelikult tobe ju mängida välja sellele, et valija näeb vaid vormi, mitte sisu. Kui need kohad aga nõnda olulised on, tuleks ehk mõnda hoopis neutraalset reeglit kasutada, tähestiku järjekorda või loosiõnne näiteks. See olgu mõttematerjal korraldajaile. Nimekirjad on igatahes hästi-halvasti üle antud, kõik kuus parlamendierakonda on esinumbriks pannud oma parima, magneteid jätkub aga igaühel veel mituteist. 13. juunil peaks valimiskastide juurde minnes valikuvõimalusi piisavalt olema. Iselugu on see, kas me õieti teamegi, mida me sisuliselt valime, juba valinud oleme. Euroliitu astumise jah-sõna ütles rahvas suhteliselt üksmeelselt küll, ent mida see jah õieti kaasa toob, seda oskame vaid oletada. On rõhutatud senisest liberaalsemat majanduspoliitikat, sellest johtuvalt ka sotsiaalprobleemide lahendamist. Paraku loodetakse sedagi, et rikas Euroopa hakkab vaeseid uustulnukaid poputama, et kas või häbi ja süümepiinad sunnivad meiegi otsustajaid uut mängu alustama, tööpuudust aitab leevendada Euroopa sotsiaalfondi raha, sotsiaalharta ning -koodeks tõstavad pensionid sellisele tasemele, nagu need on teatavasti naabermaades. Paraku, paraku, ei nad tõsta automaatselt midagi. Need pensionid, mis meile nii ahvatlevad tunduvad, koosnevad samuti mitmest eri osisest nagu tuleviku-Eestis meie lastelaste omad, need on kujundatud aastakümnete jooksul. Ei ole meie praegustel eakatel põhjust ühelegi nõiavitsale loota. Sotsiaaldemokraadid on oma valimisloosungiks võtnud “Mõistus maksab!”. Eks ole tore, et see nüüd selgeks on saanud! Lõpukirjandi üks teemasid oli “Tragöödiad toidavad rahva eneseteadvust”. Nõnda on väitnud Artur Alliksaar, mees, kes oskas nii sõnu kui mõtteidki pahupidi pöörata, ise palju kannatanud, oskas ta kannatusi mõtestada. Meiegi oleme eneseteadvust toitnud oma rahva tragöödiatega. Milline oleks eestlase enesehinnang, kui kusagil kukla taga ei toksiks see “seitsesada aastat me olime orjad” ja viimase poolsajandi okupatsioonide toodud kannatused? Kas oleksime siis lahedamad, usaldaksime rohkem oma jõudu, ei ostaks igaks juhuks suhkrut, soola ja kõike muudki? Usutavasti küll. Veel üks tarkade inimeste sõnastatud kirjanditeema: “Inimene on rohkem oma aja kui oma isa nägu.” See on rohkem sügavutiminev tõdemus, kui esmapilgul tundub. Oleme meie oma aja lapsed, samuti kui meie lapsed ja lapselapsed endas aja jälgi kannavad. Sestap ei ole nagu asja pahandada ja imestada, kuis nad meist nii erinevad on. Lihtsalt aeg on teine. Sõjalapsed kannavad oma taaka, kapitalismi ja massikultuuri ajastu lapsed enda oma. Nii me ootamegi Euroopa Liidult igaüks endale meele- ja huvipärast. Ootame ja vaatame ettepoole, tulevikku. Ja kuklas tiksub toonesepana minevik oma mälestustega nii igaühel meist kui kõigil erakondlikel poliitikutelgi. Valimiskampaania on alanud…. Aga eks panem et circensis, leiba ja lõbumänge on rahvas alati oodanud. IMBI JELETSKY
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||