|
||||
Nr 13 (670) Neljapäev, 1. aprill 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Eesti astus neil päevil suurde sõjalisse liitu NATO-sse ning veidi vähem kui kuu aja pärast järgneb astumine Euroopa Liitu. Lääs võtab need Eesti sammud vastu rõõmuhõisetega, Ida hammaste kiristamisega, oma rahvas — kuidas keegi. Kui suurem osa soomlastest ja rootslastest on olnud aastakümneid oma riigi NATO-sse astumise vastu, siis Eesti rahva arvamust selles küsimuses pole ametlikult küsitud, väites, et piisavat Riigikogus esindatud erakondade ja valitsuse kui rahva esindaja tahtest. Mida suudab Eesti NATO-le ja NATO Eestile pakkuda? Eesti kaitseväes teenib praegu umbes neli ja pool tuhat sõdurit, Kaitseliitu kuulub kaks korda niisama palju, Paldiskis paikneb elukutselistest sõjaväelastest koosnev skautpataljon. Üha enam räägitakse Ämari lennuvälja sättimisest sellisesse valmisolekusse, et seal saaksid NATO lennukid maanduda. Vanemad inimesed, eriti tartlased mäletavad veel mürinat, mida tekitasid Nõukogude sõjalennukid. Mäletan seda minagi oma ülikooliaastatest Tartus ja meeles on rohkem kui kolm aastat kestnud reameheteenistus Nõukogude armees, kuhu mind ja minu saatusekaaslasi sunniviisil viidi. Sõjaväes peeti poliitloenguid “tõenäolisest vaenlasest” (NATO-st), kes oleks III maailmasõja käigus vastavalt prognoosidele teinud maatasa Tallinna, Tartu, Pärnu, Viljandi, Narva — kaardil tõmmati nendele linnadele sõjamängude käigus suur must rist peale. Tean vähemalt ühte inimest, kes pärast sellistes sõjamängudes osalemist vägivalda tõsiselt vihkab. 1994. aastal lahkusid Vene väed suurelt osalt Tartu rahu lepingu järgselt Eesti Vabariigi territooriumilt, algasid NATO sõjalaevade visiidid, ühisõppused jne. Nüüd räägitakse Eestile hävituslennukite muretsemisest. Mõned on küsinud, kelle vastu küll Eesti võiks NATO abi vajada — on ju NATO-st rahvusvahelise terrorismiga võideldes saanud üks suuremaid Venemaa sõpru. Seepärast tundub NATO “vihmavarju” alla pugemine olevat väga ebamäärast ohtu ennetav meede, mis niigi kiduvat eesti rahvast ja kultuuri kuigivõrd aidata ei suuda. Mõnevõrra selgem on meie suhe Euroopa Liiduga —möödunud sügisel andis ikkagi kaks kolmandikku inimestest, kes rahvahääletusele tulid, oma toetuse selle ühendusega liitumiseks. Keelt ja kultuuri saab ka liitu kuuludes hea tahte korral säilitada. Käisin emakeelepäeva tähistamisel Kambjas, kuulasin Forseliuse Seltsi tegevesimehe Madis Linnamäe ja Kambja vallavanema Ivar Tedrema sõnavõtte kiriku ja Eesti Rahvakooli memoriaali tulealtari juures, Kambja põhikooli eesti keele õpetaja Tiina Tiidebergi ja teiste päevakohaseid sõnavõtte vallamajas ning tajusin muret selle üle, kuidas ikkagi eesti keel Euroopa Liiduga ühinemise ning tehnoloogilise arengu tingimustes vastu suudab pidada. Tiina Tiideberg ütles, et elame nagu noateral, tuulemaal, kus tuleb mõelda sellele, kuidas jääda püsima ning hoida seda, mida paljud luuletajad ülistanud — meie ilusat emakeelt. Kambja koolis püütakse lastes äratada huvi oma kodukoha vastu ja hoida laste sidet vanemate, vanavanemate ja kaugemate sugulastega. Näiteks antakse välja kogumikke “Tootsi taskud”, mis on pühendatud erinevatele teemadele — kodule, rahvaluulele, omaloomingule, ajamuutustele jne. Õpetajad loodavad, et tänu põlvkondade sidemele ei torma lapsed kaasa kõige võõrapärasega, mida praegu nii kohutavalt palju sisse tungib. Nii võibki Kristjan Jaak Petersoni moodi õhata: “Kas siis selle maa keel …” Professor Eduard Vääri ongi juba väitnud, et oleme muutumas kaasaegseks orirahvaks, kelle iga sammu ja suundumust jälgitakse ja juhitakse väljastpoolt. Omaette naljanumber on turiste ja investeerijaid Eestisse meelitav loosung Welcome to Estonia. Võõra keele ja meele sissetungi vastu on juba aastaid astunud Sonda kooli kauaaegne direktor ja eesti keele õpetaja Meinhard Laks. Oli veel üks kultuurirahva murelik kokkusaamine — oma 103. eluaastal lahkus pedagoogikateadlane, Vabadussõja veteran, Tartu linna aukodanik Aleksander Elango. Kui temalt paar aastat tagasi küsiti pikaealisuse, vitaalsuse ja töövõime saladust, vastas 100-aastane juubilar: “Esiteks põhimõtteline karskus joogis kui ka kasinus söögis. Teiseks pidev füüsiline koormus värskes õhus. Kolmandaks mingi olulise eesmärgi järgimine, mis suunab järjekindlalt loovale vaimsele tööle ja aitab säilitada huvi ümbritseva elu vastu.” Aleksander Elango mälu ulatus esimese vabariigi aegsesse kooli — Konstantin Pätsi, tema ministrite Jaaksoni ja Kanni ning Johannes Käisini. Ühes oma viimastest intervjuudest ütles Elango: “Praegu oleks õige aeg vaadata, et ei jääks nii-öelda tolknema need omaaegsed nõukogude väärvõtted, kus esimesest klassist alates hakati vene keelt õpetama. Esimesest klassist võõrkeelt, mis pedagoogika see on!” Kas ei teki mõtteparalleeli praeguse inglise, prantsuse, saksa jt võõrkeelte lastele pealesurumisega? Elango personaalbibliograafia nimestik ületab 550 piiri, temalt on ilmunud materjale teistest suurtest mõtlejatest —Sigmund Freudist, keda ta isiklikult tundis, Gustav Jungist, Peeter Põllust, Heino Liimetsast ja paljudest teistest. Elango oli avara hingega, midagi ei pidanud ta endale, isegi oma raamatukogu annetas ta Tallinna Pedagoogika Arhiivmuuseumile. Tema pikale rännakule tagasi vaadates võib öelda: oli raske, kuid ilus elu! PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||