|
||||
Nr 33 (540) Neljapäev, 16. august 2001 |
||||
Arhiiv |
Enamikul valijatest jäi 1999.a. Riigikogu valimistel ilmselt kahe silma vahele Mart Laari mõtteavaldus: kui vaja, läheme ka pensionäride pensionide kallale. Või siis ei usutud seda – muidu poleks Laar ja Isamaaliit saanud nii palju kohti Riigikogus. Kuid nüüd on see lubadus teoks saamas. Pensionireformi nime all surub valitsus Eesti rahvale peale kahte lahendust: pensionide nn. indekseerimist (võeti seadusena vastu detsembris 2000) ja kogumispensioni (nn. kolme samba seadust, praegu Riigikogus). Nende kahe seaduse rakendumine sellisel kujul, nagu neid soovib kehtestada kolmikliidu valitsus, tekitab aga olukorra, kus praeguste pensionäride pensionid ei kasva, vaid vähenevad. Ja midagi head pole edaspidi loota ka praegu parimas tööeas olevatel inimestel. Kuidas põhjendatakse pensionireformi? Pensionireformi põhjendatakse kahe asjaga — vajadusega tõsta pensionäride elatustaset ja demograafilise situatsiooniga — laste arv väheneb (õigem oleks öelda — vähenevat!) nii kiiresti, et 30 aasta pärast pole enam töövõimelises eas inimesi, kes maksaksid makse. Ja — oh õudust — siis peab riik selleks, et maksta pensionäridele pensione, hakkama tõstma makse või laenama. Seetõttu tulevatki ruttu-ruttu teha pensionireform ja kindlasti valitsuse poolt pakutaval kujul. Kõik need väited ei kannata kriitikat. Rahvaarv ei pea vähenema Eestis on sündimus viimase kümne aasta jooksul tõesti oluliselt vähenenud. Kuid see kutsub pensionäride ja töötajate suhte olulise muutuse esile alles 50 aasta pärast. Siis siirdub pensionile laulva revolutsiooni ajal sündinud rohkearvuline põlvkond ja töötama jääb väikesearvuline 2000.a. paiku sündinute põlvkond. Kuid ka seda ei pea üldse tekkima — piisab, kui valitsus suudab lähiaastatel saavutada sündimuse tõusu. Ja ka retsept sündimuse suurendamiseks on selge — piisaks, kui lastetoetused oleksid nii suured, et laps ei oleks enam perele üle jõu käiv koorem. Praegu on igatahes nii, et lapsed tähendavad suurele osale peredest vaesust. Ligi 40 % Eesti peredest elab allpool vaesuspiiri. Suure ja põhjaliku uurimuse “Elutingimuste uuring Eestis” järgi kuulus selle vaesema 40 % hulka 1 lapse korral 45,2 % ja kahe lapse korral 73 % peredest, kus oli vaid 1 vanem. 2 vanemaga peredest kuulub sellesama allapoole vaesuspiiri kukkuma kippuva 40 % hulka 2 lapse korral 51 % peredest, 3 ja enama lapse korral aga 72,4 % peredest. Eestlased pole laisad ega karda tööd, ka laste kasvatamisega seostuvat. Kuid inimesed on võimetud, kui riik kehtestab seadused, mis viivad lastega pered allapoole vaesuspiiri. Riigi ülesandeks on luua lastetoetuste süsteem, mille suurus võimaldaks vanematel mitte langeda allapoole elatusmiinimumi. Raha, mis selleks vaja läheb, on väiksem kui Laari valitsuse ministrite poolt ära raisatud 2 miljardit krooni, millest kirjutas Äripäev selle aasta juunis. Ja kui sellest ei piisa, siis võib selleks kasutada need 2 % sotsiaalmaksutõusu (ligikaudu 700 miljonit krooni aastas), mida valitsus nimetab kogumispensioni kohustuslikuks makseks ja tahab panna aastateks seisma, et sellest ehk kunagi aastate pärast hakata tegema väljamakseid. Ja kui sellest ka veel ei peaks piisama, siis suur abi oleks Eesti lubamatult kõrget tööpuudust vähendavatest abinõudest. Tööpuuduse vähendamise abinõude mõju oleks koguni kahekordne — tööd leidvad inimesed muutuksid maksumaksjateks, mis suurendab oluliselt sotsiaalmaksu, ja inimestel väheneks hirm tuleviku ees, selle ees, et nende lapsed võiksid jääda nälga. Just hirm tuleviku ees on põhjus, miks sündimus on Eestis nii väike. Võidakse vastu väita, et ükski abinõu ei suurenda sündimust päevapealt. Kuid seda pole ka vaja — piisab, kui sündimus tõuseb normaalsele tasemele 3–5 aastaga. Siis pole tekkinud demograafiline “auk” veel midagi hirmsat — Eesti on üle elanud ka hirmsamaid “auke”, näiteks aastad 1942–1947. (Muide see viimane auk võib praegu isegi kergendada pensionireformi — lähematel aastatel on pensionäride arvu kasv tagasihoidlik. Võib isegi oletada, et lähiaastatel pensionäride arv mõnevõrra väheneb.) Pensionireform ei tõsta, vaid kärbib pensione Veel aasta algul lõid valitsuse palgalised hääletorud kella — pensionireform koos pensionide indekseerimisega suurendab pensione ja tõstab pensionäride elatustaset. Tegelikult on asi vastupidi — kogumispensionide kehtestamisega praeguste pensionäride pensionid vähenevad. Ja mitte ainult praeguste omad, sama saatus tabab praegusi maksumaksjaid, s.o. neid, kes on praegu töövõimelises eas. Ja et i-le oleks täpp peale pandud — ka praegused lapsed (ja tulevased teise pensionisamba “fanaatilised” maksjad) saavad tulu suurema pensioni näol ainult siis, kui nad praegu lepivad maksukoormuse tõusuga. Vabariigi valitsuse poolt Riigikogule esitatud kogumispensionide seaduseelnõu seletuskirjast kontsentreeritult ühel leheküljel: üleminek nn. kogumispensionile läheb maksma kuni 800 miljonit krooni ja see raha võetakse praeguste pensionäride pensionide vähendamise ning ka praeguste maksumaksjate ehk tulevaste pensionäride pensionide arvelt. Samuti “ähvardab” valitsuskoalitsioon veelkordse pensioniea tõstmisega. Ja seda olukorras, kus Eesti on üks vähestest riikidest, kus meeste pensioniiga on meeste keskmisest elueast kõrgem! Eriti “sümpaatne” on aga samal leheküljel olev lause “alates 2002 aasta aprillist hakatakse pensione indekseerima 50 % tarbijahinnaindeksi ning 50 % sotsiaalmakse -f o n d i (minu sõrendus — O.R.) laekumiste muutusega, mis on konservatiivne indeks ja selle läbi võimaldab vähendada reformiga tekkivat vahendite defitsiiti I sambas”. Näitame alljärgnevalt, et see keeruline jutt on tegelikult ülestunnistus, et indekseerimine vähendab pensione ja et Riigikogu opositsiooni kõige halvematel kartustel on tõsi taga. Kui palju vähenevad pensionid Kogumispensionide seaduseelnõu lõppu on “sisse torgatud” ka sotsiaalmaksuseadust jt. seadusi muutvad punktid. Just nende näiliselt tähtsusetute lisanditega tekitatakse olukord, kus kogu jutt pensionide tõusust osutub valeks ja on hoopis karta pensionide vähenemist. Kuidas see mehhanism toimib? Tegelikult väga lihtsalt. Praegu jaotatakse sotsiaalmaks (33 % palgafondist) kaheks — 13 % läheb ravikindlustusele ja 20 % pensionide maksmiseks. Kogumispensionide seaduseelnõu § 157 järgi hakkaks riikliku pensionikindlustuse arvele laekuma 20 % asemel 16 % ja 4 % läheks Eesti väärtpaberite keskregistri poolt näidatud arveldusarvele. See viimane 4 % tähendab, et sadadesse miljonitesse ulatuv summa läheb mitte pensionide maksmiseks, vaid erasektorisse pööritamiseks heas lootuses, et kuskil 50 aasta pärast makstakse kõigilt korjatud sotsiaalmaksust neile, kes on sõlminud kogumispensionilepingu, kõrgemat pensioni. Muidugi juhul, kui see inimene ikka elab pensionieani ja kui selle 50 a. jooksul inflatsioon ei ole seda raha väärtusetuks muutnud. Kuid pöördugem tagasi praeguste pensionäride juurde. Kogu sotsiaalmaksu laekumiseks on 2001.a. planeeritud 11,274 miljardit krooni. Pensionifondi minev osa sellest (33 protsendist 20) on 6,833 miljardit. Kui see osa väheneks 20-lt 16-le, nagu planeerib valitsus, väheneksid laekumised riikliku pensionikindlustuse arvele 5,466 miljardini ehk 1,367 miljardit vähem (ehk 20 % võrra vähem). Et raha laekuks pensionifondi 1,367 miljardit ehk 20 % vähem, peavad ka pensionid vähenema 20 % (kui mujalt raha juurde ei tule). See 20 % tähendab miinust 1000-kroonise pensioni puhul 200 krooni kuus, 1500-kroonise pensioni korral 300 krooni kuus ja 2000-kroonise korral 400 krooni kuus. Miinust, mitte tõusu! Valitsus on korduvalt kinnitanud, et raha puudusel pensione ei vähendata. Kui vaja, võtame laenu, mis see siis ikka ära ei ole. Küll kõik laabub. Milles siis küsimus? Valitsuse stoiline meelerahu tuleneb mitmest asjaolust. Esiteks loodetakse, et küll kannatama harjunud vanem põlvkond kannatab kõik välja, ka järjekordse nende elatustaseme kärpimise! Teiseks loodetakse valitsuse toetajatele meedias – küll need selgeks teevad, et teisiti pole võimalik. Ja kui see ei õnnestu, siis vähemalt seda, et pensionide kärpimises pole süüdi Laari-Kallase-Ilvese valitsus, vaid endised kommunistid, Savisaar, halvad ilmad, Moskva pikk käsi, islami terroristid või veel keegi muu. Kolmandaks. Ega pensionide vähendamine toimu kohe. Enamik Riigikogus teerulliga läbi pressitud või pressimisel olevatest seadustest ei jõustu kohe, vaid kas 2002 või isegi 2003. Järelikult võib Laari valitsus enne nende jõustumist mõningaid pensione isegi mõnekümne krooni võrra tõsta ja näidata – oi kui hea mina olin. Paha on järgmine valitsus – Laar tegi suurepärased seadused, aga need teised ei taha maksta. Neljandaks. Pensionide vähendamine on tegelikult väiksem kui eeltoodud arvutus. Ja paika on ta pandud niinimetatud pensionide indekseerimisega. Nii et valitsus võibki rahumeeli kinnitada –kogumispensionide seadusega eraldi võetuna tõepoolest ei kärbita pensione ei 20% ega ka mõne muu % võrra. Seda tehakse seaduste koosmõjuga. Pensionide vähendamine indekseerimise nime all Kui eelmise aasta detsembris võeti vastu pensionite indekseerimise seadus, tõid valitsusmeelsed meediaallikad ära järgmise näite (arvud varieerusid, kuid demagoogiavõte mitte), mis pidi näitama, kui hea see pensionäride jaoks on. Kui inflatsioon kasvab 4% ja sotsiaalmaksu laekumised 8%, siis pensionid kasvavad (4+8):2=6% ehk inflatsioonist kiiremini. Pensionäride elatustase tõuseb. Selle kohta kehtib vaid üks ütlus: lollitamine. Esiteks on selline inflatsiooni ja sotsiaalmaksu suhe ebaloogiline. Kui sotsiaalmaks kasvab 8%, peavad oluliselt kasvama ka palgad. Palkade oluline kasv suurendab nõudlust ja kergitab hindu. Järelikult on olukord, kus inflatsioon on ½ palga tõusust, vähe tõenäoline. Ja isegi siis pole elatustaseme tõusust juttugi, sest pensionid tõusevad 1,3 aastat hiljem! Teiseks. Ärgem unustagem, et kui sotsiaalmaks kasvab 8%, siis peab ka palk kasvama 8%. Pensionid suurenevad aga vaid 6%. Seega väheneb niigi halb pensionide ja keskmise palga suhe. Kuid toogem teistpidine näide – inflatsioon on 6% ja sotsiaalmaksu laekumiste kasv 4%. Siis kasvavad selle selgelt ebaõnnestunud indeksi baasil pensionid keskmiselt (6+4):2=5%. 1,5 aasta inflatsioon on 9% ringis, pensionide kasv 5%. Selge pensionäride elatustaseme langus, mitte tõus! Just midagi taolist planeerib valitsus. Vaadakem veel kord illustratsiooniks toodud lehekülge kogumispensionide seaduse seletuskirjast. Seal seisab mustvalgel kirjas, et pensione hakatakse indekseerima sotsiaalmaksufondi, mitte sotsiaalmaksu laekumise indeksiga. See väike sõnade vahe tähendab aga üliolulist muutust, mis lööb pensionäride rahakoti pihta. Nimelt peab kogumispensionide seaduseelnõu järgi 33% sotsiaalmaksust riikliku pensionikindlustuse vahenditesse minema mitte enam 20%, vaid 16%. Seega aastal 2002 väheneb pensionifond sotsiaalmaksu vähenemise arvel 20%. Kui inflatsioon on näiteks +4, tuleb pensionide “kasv” indeksiga (-20+4):2= – 8%. Seega kärbitakse täiesti seaduslikult pensione 2003. aastal 8% võrra. Pensionäride elatustase aga langeks 8% + 4% (inflatsioon) = 12%! Ja koalitsioon imestab, miks opositsioon ei toeta sellist inimvaenulikku seaduseelnõu! Kuid pöördugem tagasi valitsuse stoilise rahu juurde 20%-lisele pensionifondi kärpimisele katte leidmise küsimuses. Tõepoolest, kui kärpida oluliselt pensione, pole vaja katet leida 1,4-miljardilisele pensionifondi vähenemisele, vaid tõesti 800 miljonile, nagu valitsus väidab kogumispensionide seaduseelnõu seletuskirjas. Ja seda saab tõesti katta sealsamas toodud praeguste ja tulevaste pensionäride pensionide kärpimisega, maksukoormuse tõusu, riigivara müügi, pensioniea edasise tõusu, eelarveliste sotsiaalkulutuste kärpimise jne. teel. Ehk teiste sõnadega – pensionidelt, aga ka teistelt sotsiaalkulutustelt võetakse ära 1,4 miljardit maksumaksja raha ja antakse see tasuta pensionifondidele, see on erasektorile “pööritamiseks”. Kas ainult terminoloogiline segadus. Tähelepanelikule lugejale ei ole jäänud kindlasti märkamata suur segadus terminitega. Kord oli juttu sotsiaalmaksu laekumistest, kord laekumistest sotsiaalmaksufondi, kord I sambast, kord pensionifondist jne. Ole siis lahke ja saa aru, mis on see õige ja mis mida tähendab. Ka allakirjutanu ei saa pead panti panna ja öelda, mis ikka mida lõplikult ja täie kindlusega tähendab. Seaduseelnõud ja eriti nende seletuskirjad on vastuolulised. Jääb mulje, kas eelnõude autoritel endil on asi ebaselge (või on autorid erinevatel seisukohtadel) või siis, mis isegi usutavam – asi on aetud ähmaseks täiesti teadlikult. Terminoloogilisest sõnavahust lähtudes ei saa täie kindlusega veel väita, et valitsus plaanib pensionide kärpimist. Kuid on olemas sõnavahust selgemad asjad – arvud. Kogumispensioni seaduseelnõu seletuskirjast on lugeda, et perioodil 2002–2005 I samba pensionide (s.o. mitte kogumispensionide, vaid riigi poolt makstava pensioni) kulutused ületavad sotsiaalmaksust laekuvaid summasid 0,5…0,8% võrra SKP suhtes. Samal leheküljel on kirjas, et kogumispensioni juurutamise kulud on kuni 800 miljonit aastas. Samuti on sealsamas mustvalgel, et need kulud kaetakse praeguste pensionäride pensionide vähendamise/kasvu peatamise arvel. Neid arve ja kogumispensioni eelnõu seletuskirjas toodud tabelit (vt. veel kord illustratsiooni) saab loogikaveata kokku panna ainult nii: valitsus plaanib tõepoolest pensionide vähendamist või vähemalt külmutamist. Terminoloogiaga mängimine ei võimalda tõesti “pead panti panna”, kas see on täpselt 8% võrra. Niipalju igatahes terminoloogiline sõnarägastik segab! OLEV RAJU |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||