|
||||
Nr 12 (669) Neljapäev, 25. märts 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Ei mäleta, et iial varem oleks pööripäeva eel nõnda palju kevadest räägitud kui tänavu. Ons pikk talv inimesi väsitanud? Või ehk miski muu? Mida aeg edasi, seda enam räägitakse sellest, mida meil ei ole. Ühtekuuluvustunnet, koosmeelt, turvalisust, usaldust paljude nende vastu, keda uskuma ja usaldama peaksime… Sellest on rääkinud president, seda näitavad arvamusuuringud, seda tunnetame kõik oma igapäevas. Liiga palju on viimastel nädalatel kogunenud häirivat. Mõeldakse euroliiduga kaasnevatest ja ka omaette tekkinud hinnatõusudest, sundüürnikud ootavad hirmuga, millist hinnarallit alustavad pärisperemehed nüüd, mil neile vaba voli kätte on antud. Eesti riigi viljasalvedesse on nõnda palju rotte siginenud, et 13 000 tonni vilja, hädaaegade reserv, kadus kui nõiavitsa väel. Kui nüüd minister astubki tagasi või mõni mees mõneks ajaks kroonuleivale läheb, ei see juhtunud olematuks tee. Umbusk oma riigi vastu, küsimus “kuidas on see võimalik” jääb kummitama. Niisamuti kahtlus, et see ei tarvitse ju kõik olla. Strateegilisi varusid on riigil muidki. On ravimeid, on muu toidukraam. On see ikka alles? Rahvas ju seda ei tea. Aga kõrgeima võimu kandjana peaks teadma kõike, mis riigis sünnib. Tal peaks olema võimalus kõik kontrolli all hoida. Kuidas? Loomulikult usaldusväärsete esindajate kaudu. Aga paraku on usaldus kadunud, esindajad esindavad vaid iseennast, parimal juhul ka era(sõprus)konda. Ja nii tunnetavadki tädi Maali ja onu Otto, et nad on üksi ja omapäi, ei ole enam kedagi uskuda ega usaldada. Teisisõnu — rahvas võõrdub (või moekeeli võõrandub) oma riigist, pateetiliselt küsitakse, kas me sellist Eestit tahtsime, selle nimel kartulikoori lubasime süüa. Ega ei tahtnud küll. Ega olegi rahvast, kes tahaks võõrast tahtest sõltuda või olla n.ö mängust välja lükatud. Need mõtted haakuvad paratamatult kurva meenutustepäeva meeleoluga. Taas on märtsikuu. Taas on alanud kevadine koolivaheaeg. Eestlastele meenutab see ka 25. märtsi 1949. aastal. Inimesed loomavagunites, lautades karjuvad janus ja näljas ning lüpsivaevas loomad, peremehe ja koduta jäänud koerad tühjade tarede trepil. Märtsiküüditamine… Aastatega on jäänud üha vähemaks neid, keda see vahetult ja isiklikult puudutab. Aegapidi saab kõigist rahva kannatustest vaid mälestus, saab mälestuste mälestus, mis lükatakse kusagile olnud aegade sahtli tagumisse nurka. See ei tee enam valu. Kummatigi ka ei ergasta see enam inimesi mitte. Ja kui sool tuimaks läheb, siis miska saab seda veel soolaseks muuta? Mida enam rahvast argimuredega masendatakse, mida enam pisiasjad, needsamad, mis iga inimese elukvaliteeti kujundavad, mida enam need pisiasjad üle pea hakkavad kasvama, seda enam rahvas kahe Eesti olemasolu tunnetab, seda enam ühised huvid ja eesmärgid ähmastuvad. Kas neid enam olemaski on? Enamik meist neid enam sõnadesse panna ei oskagi. Ja eks me üldreeglina pelgame ju suuri sõnu, ei ole need meile loomuomased. Murepesa on vasaku abaluu all. Tahaks ju leivamurest ja kuuse alla mineku hirmust vaba olla, tahaks mõnda päikesepäeva endale ja oma kallitele, aga “Kas oskame naeratada käies ja kestes ses hallis põskedel pisararada milleks me saame veel kallis” (Jaan Kaplinski) Vahel aitavad ka sõnad püsti püsida. Nad annavad hingetuge, kui seda enam argimelust võtta ei ole. On tulnud kevadväsimus, tülpimus pikast talvest. Aga kusagil mitmete hommikukoitude taga aimub kevad ise oma veevulinate ja linnulauluga. Kased hakkavad mahla tilgutama ning siis ei tundugi euroliidu suhkru ja bensiini hind nii kohutav. Mälestuste mälestused on juba rohkem legend kui tegelikkus, ent aitavad needki raskest ajast üle saada. Ei ole vist Eestimaal peret, kust keegi Siberi-teed ei tallanud. Ja need, kes püsti jäid, on kinnitanud, et tuge andsid usk, lootus ja armastus. Meenutan kohtumisi kaunite daamide Hilja Rüütli ja Magda Univeriga, inimestega, kes jaksasid Siberi tuisus, näljas, keset huntide ulva vaimselt suureks ja rikkaks jääda. Nagu tuhanded teised eestlased. Kevad on tulemas. Ärgem siis peljakem uskuda, loota ning armastada. Vajadusel ka selle eest võidelda, jääda iseendaks ja oma riigi kõrgeima võimuna nõuda, et meid arvestataks. Kõiges ja kõikjal! Rottide rohkuse vastu meie viljasalvedes aitab aga teatavasti tublide hiirekuningate pidamine. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||