|
||||
Nr 10 (667) Neljapäev, 11. märts 2004 |
||||
|
Arhiiv |
…Majja sisenenu järel trepikotta tulnud nooruk hakkas naisterahvalt käekotti ära rebima, vastupanu kohates lõi ta naist rusikaga näkku, mille tagajärjel naisel murdusid 2 hammast. Valutundest lasi naine käekoti lahti ja kurjategija pani kotiga koos jooksu… …Noored küsisid tänaval vastutulijalt suitsu. Kui viimane hakkas suitsupakki taskust võtma, lõid noored kurjategijad ta metallnukkidega varustatud rusika hoopidega oimetuks ja tegid ohvri taskud tühjaks… …Kurjategijad tungisid I korruse rõdu kaudu korterisse ja viisid kaasa kõik väärtusliku… Need on vaid mõned nopped politseikroonikast. Selliseid juhtumeid on kõikjal, mitte ainult Tallinnas. Me ei julge enam tänavale minna. Aga minna tuleb — poodi, panka, polikliinikusse… Eriti vanemad inimesed püüavad kõik oma käigud teha päise päeva ajal, mil tuntakse ennast veidi julgemalt. Aga kuidas külastada teatrietendusi, mis kõik algavad alles õhtul? Ega päevaselgi ajal julgeta kauaks kodust ära minna, sest kurikaelad võivad äraolekul “sinu kindlusesse” tungida. Aga mis kindlus see ikka on, vene ajast pärit uks on papiga üle löödud pilbastest, pealegi avaneb sissepoole ja niimoodi vargapoistele koridorist üpris lihtsalt jalaga lahti löödav. Vasara lukust saab ka algaja sissemurdja kergelt ja kiiresti jagu. Kel pole mitut tuhandet lauale lüüa, peab lihtsalt kodus istuma ja oma vara ise valvama. Julgen arvata, et sellised on enamik meie eakamatest elanikest. Keda kõiges selles süüdistada? Eelkõige vaatame põlastava pilguga ikka politsei suunas, kes pole üha laieneva kuriteovõrgustikuga meie arvates toime tulnud. Samas tõdegem, et meie küllalt nappide inim- ja materiaalsete ressursside juures on politsei siiski vähehaaval paremini töötama hakanud. Suurenenud on avastatud kuritegude hulk, rohkem on kogutud tõendmaterjali, mis on võimaldanud kohtusse saata rohkem kurjategijaid, jne. Politseistatistika kohaselt registreeriti 2001. aastal Eestis 58 497 kuritegu, aga 2002. ja 2003. aastal umbes 5000 pahategu vähem. Kui 2001. aastal oli avastamisprotsent 32,5, siis järgnevatel aastatel vastavalt 33,9 ja 37,8. Paranenud on just varavastaste süütegude avastamine: 2001. a 23,3, 2002. a 24,6 ja 2003. a 30,4 %. Seevastu isikuvastaste süütegude osas on nende kolme aasta jooksul avastamisprotsent pidevalt vähenenud, vastavalt 68,7, 54,3 ja 46,4 %. Sedastagem, et teistele kuuluva himustamine on mõnedele elukutse ja mõistagi püüavad nad oma kutseoskusi lihvida. Võtame näiteks näppamised tänavatel või ühissõidukeis. Varem rabati kelleltki käekott, pisteti jooksu ja nii enamasti ka pääseti. Nüüd on vargad moodustanud näppamiseks brigaadi — esimene näppab, annab siis näpatu kiiresti teisele, see kõrval seisvale kolmandale jne. Viimane võib olla kannatanust juba küllalt kaugel ja võta nüüd kinni, kus see asitõend on. Nii ongi valitsus jõudnud vajaduseni rakendada kardinaalseid meetmeid, et ühiskond ei jääks kuritegevusele ja kurjategijaile alla. Selleks tõi praegune valitsuskoalitsiooni erakond Res Publica käibele mõiste “nulltolerants”. Mõiste võeti esmakordselt kasutusele maailma ühes kõige kuritegelikumas linnas New Yorgis, kus tänu nulltolerantsile vähenes kuritegevus kaheksa aastaga 55 %. See meetod on häid tulemusi andnud ka Itaalias, Prantsusmaal ja Suurbritannias. Nulltolerants tähendab leppimatust ka kõige väiksema kuriteoga. Politsei peab reageerima igale pahateole, politsei peab igal pool olema nähtav. See on selge signaal paharettidele ja sisendab kindlustunnet inimestele. Nii võime ära hoida märksa suuremaid õigusrikkumisi, seega on ühiskonna sellisel reageeringul ennetav funktsioon. Samas saame ka ise turvatunde loomisele kaasa aidata. Meil tuleb endas ületada hirmutunne ja hätta sattunud kaaslasele vajadusel appi rutata. Kaitse-eesmärki teenib ka järjest laienev naabrivalve süsteem. Neid maju, koguni majade rühmi, kus inimesed vastastikku naabrite kodu jälgivad ja ohu korral politseid teavitavad, on kõikjal üle Eesti üha rohkem. Riik omalt poolt süvendab koostööd omavalitsuste, politsei, päästeameti, kaitseliidu, kodanikuühenduste ja turvafirmade vahel. See peab looma ühtse ning kindla kaitsemüüri meie elu ja vara ihaldajate vastu. Kõige tähtsam, et riik on mõistnud inimeste kaitsmise ja turvatunde süvendamise vajadust. Justiitsministeeriumis on koostatud vastav arengukava aastateks 2004–2007. Kava neljas tulemusvaldkonnas — võitlus kuritegevusega, sujuv kohtupidamine, majanduskäibe tagamine ja rahvavõimu tugevdamine — on ette nähtud kindlad meetmed, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalikud. Niimoodi süveneb riigi eestvedamisel ja meie kõigi kaasaaitamisel kindlustunne, et me ise ja meie vara on tugevama kaitse all. Rein Vaher |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||