|
||||
Nr 9 (666) Neljapäev, 4. märts 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Aatemees, sotsioloogiaprofessor Ülo Vooglaid luges umbes aasta tagasi Riigikogu vanima liikmena uute liikmete nimel ette ametivande. Uue poliitilise jõuga taas Riigikokku minnes lootis Vooglaid, et see uus seltskond on arukas, aateline, entusiastlik, püüab teenida rahvast ja edendada riiki. Kuid nüüd on alati otsiva vaimuga Vooglaid jõudnud järeldusele, et praegune Res Publica on sootuks erinev algsest, avatud, üksteise täiendamisele suunatud ja mõnusast organismist, kellega ta end sidus — sellest on Vooglaiu sõnutsi jäänud vaid mälestus, asemele on tulnud näivus ja bürokraatia. Vooglaiu sõnul ei tea keegi, kes on meil tegelikult võimul ja kes midagi otsustab. Otsuste tegemisel arvestatakse ehk vaid majanduslikku, õiguslikku, harva kultuurilist või ökoloogilist aspekti, sotsiaalset aspekti aga üldse mitte. Ja kõige õudsem olevat see, et ei mõelda, mida üks või teine otsus endaga kaasa toob. Jäme ots olevat praegu rahameeste, mitte rahva teenrite käes. Ühiskonna arengutaset näitab hästi see, kas inimesed osalevad protsessides või teevad midagi vaid siis, kui on kästud — kas ollakse subjektid või ainult manipuleerimise objektid. Vooglaid tahtis seadusloomes aktiivselt osaleda, aga kui nägi, et tal see ei õnnestu, otsustas lahkuda. Postimehele antud intervjuus kõlas tema põhjendus õige rängalt: “Ma ei taha täiustada süsteemi, mis viib väljasuremisele.” Riigikogu selle koosseisu vanima liikme lahkumine tähendab kindlasti meie kõrgeima seadusandja autoriteedi vähenemist. Poliitilise retoorika ja tegutsemise vahel valitsevale kuristikule juhtis vabariigi aastapäeval oma kõnes tähelepanu ka president Arnold Rüütel. Ka aktiivsest poliitikast eemal seisjale hakkab silma, et poliitiline ladvik on hakanud tõsise töö tegemise asemel ehtima end modellide ja tippsportlastega ehk teiste sõnadega — asendab sisu vormiga. “Suurem osa rahvast on jäetud poliitika tegemisel kõrvaltvaatajaks,” tõdes president oma kõnes. Eestil sobiks tema arvates eeskuju võtta Soomest ja teistest Põhjamaadest ning püüda otsusteni jõuda läbi avatud ja üksteist austava arutelu. Iseloomustab ju ülemerenaabrite ühiskondi tugev solidaarsus ja sotsiaalne sidusus, seal valitseb tihe seos kohalike, regionaalsete ja globaalsete otsustuste vahel. “Nii sise- kui ka välispoliitikas vajame vastandumise asemel koostööd. Üksnes sel teel on võimalik saavutada oma lähemate ja kaugemate püüdluste täitumist. Eesti saab olla autoriteetne ja usaldusväärne partner vaid siis, kui ta suudab oma siseriiklike probleemidega toime tulla. Paraku on viimasel ajal olnud põhjust rääkida rahva võõrandumisest oma riigist. See on ohtlik suundumus,” märkis president. Ta rõhutas, et valijad tunnevad end petetuna, kui valimiskampaaniate käigus kruvitakse ootused kõrgele ja lubadustele lisatakse kõlavaid epiteete, aga juba varsti selgub, et poliitikategemise võtted on needsamad, mida äsja ise kritiseeriti. Seetõttu on ahenenud võimalused tasakaalustada regionaalset ebavõrdsust ja parandada inimeste elukeskkonda. Vooglaiu intervjuus ja presidendi kõnes langeb kokku mõtteavaldus, et majandusküsimustele keskendudes ei tohi unustada sotsiaalset ja vaimset elukeskkonda. See, kes Tallinna kesklinnas kerkivate uute kõrghoonete, restoranide, mängupõrgute, pealinna lähedale tekkivate villade, ülikallite autode jms põhjal järeldab, et Eestil läheb hästi, eksib kindlasti. Suur osa sellest luksusest on ju võlguvõtmise tagajärg. Nüüd on Eestis juba umbes sada tuhat inimest, kes on hädas võlgade tagasimaksmisega ja kelle eluasemed, autod jms võivad igal hetkel pankadele (ehk nende omanikele — peamiselt välismaalastele) üle minna. Sotsiaalne ebavõrdsus süveneb ning paljudel on raskusi elementaarse toimetulemisega. Isegi Eesti Pank on rahvast selle meeletu võlgutarbimise eest hoiatanud, aga vähemalt esialgu tulutult. Kibedat naljaheitmist tekitas uudis “kokkuhoiust”, kui üks meie miljonäre otsustas, et ta oma elektrisoojendusega välibasseini enam aastaringselt ei küta, vaid laseb basseinil talvel “puhata”. Muidu võiks ju sellistele “uudistele” tähelepanu mitte pöörata, aga kui kuuled samal ajal, et mitmed lasterikaste perede emad-isad ei saanud oma lapsi Estonia talveaeda nendele mõeldud üritusele tuua, sest ei jätkunud bussi- või bensiiniraha, siis võtab tõsiseks küll. Need, kes jälgisid presidendi vastuvõttu, märkasid kindlasti, et särava ja auväärse külaliste rivi etteotsa olid seatud aasta ema ja aasta isa — ütles ju president, et Eesti väärtuskeskmesse peavad asetuma lapsed ja perekond ning eestlaste iibekõver tuleb pöörata tõusujoonele. Samas märkasid Videviku lugejad kindlasti ka seda, et millegipärast polnud vastuvõtul ei Eesti Pensionäride Liidu ega Eesti Pensionäride Ühenduse esindajaid. Ka ei leidunud presidendi kõnes Videviku igal leheküljel esinevat sõna pensionär ega sellega ligilähedasi mõisteid. Kas väärtuskese on nüüd nii ära kaldunud, et eakatele ruumi ega tähelepanu ei jätku? Muidugi, ega päevad ole vennad ja kõned ei tohigi olla üksteise koopiad. Siiski paistis Arnold Rüütli paari kuu tagune, aastavahetusel peetud kõne silma suurema soojuse poolest — “muutudes võtame homsesse kaasa ka eelmiste põlvede loodu”, kõlas tookordne meie seenioride suunas tehtud kummardus. Ja veel ütles ta aastavahetusel, et Eesti peab vahetama käiku, sest ÜRO inimarengu aruandes toodud arvud ja hinnangud on Eesti suhtes karmid — ebavõrdsuse tase on Eestis kõrgem kui Euroopa Liidu riikides ja teistes selle liiduga peagi liituvates riikides, Eesti senine majanduskasv pole aidanud kaasa vaesuse vähenemisele. Taanduma peaks ratsa rikkaks saamise mentaliteet, asemele tulema kodu, keskkonda ja inimest väärtustav suhtumine, rõhutas president. Kenadest loosungitest kuigi palju kaugemale pole jõutud ja ilmselt see aatemees Ülo Vooglaiu kannatuste karika lõpuks täitiski. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||