|
||||
Nr 7 (664) Neljapäev, 19. veebruar 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Eks kõik erakonnad sea oma slõuganitele ja valimisplakatitele (enne järjekordseid valimisi eriti!) ikka lubadusi ja tõotamisi teenida rahvast ja ainult rahvast, seda tegelikku kõrgema võimu kandjat. Kui aga valimised möödas ning populistidest rahva eest hoolitsejad võimul, unustatakse enamasti valimiseelsed kõlavloosungid paukselt. Kui üks suurim parlamendierakond enne võimule pääsemist oli lähtunud loosungist “Võta võim!”, siis pärast võimule pääsemist oli näha, et võimuletulek oli neile tegelikult ootamatus: selle asemel, et võimu korralikult rahva huvides kasutama hakata (loe: rahvast teenima hakata), ei tahetud seda võimu rahva heaks pruukida, vaid alustati manöövreid, mille ilmselget kahjulikkust rahva tegelikele huvidele uduste, demagoogiliste targutustega varjata tuli. Mõned kuud pärast võimule sattumist tõsteti “tervelt” 100 kroonikese võrra keskmist pensioni ning püüti sellega jätta muljet, nagu oleks selle ilmväeti sammukese näol tegemist lausa enneolematu hoolega eakate ainelisel kindlustamisel eurohinnatõusude katkematus galopis. Meenub peaministri mullusuvine aplombikas kätesirutus riigitelevisioonis kogu rahva ees: aga pensionid on ju juba tõstetud! Ometi jätkus sotsiaalmaksust koguneva raha kuhjumine pensionifondi — hoolimata sellest, et ligi miljard pensionideks määratud rahast igal aastal hoopis noorte inimeste teise pensionisambasse manööverdatakse. Et kuidagiviisi põhjendada pensionifondi koguneva sotsiaalraha pensionidena välja maksmata jätmist, leiutas sotsiaalminister Marko Pomerants pensionäride ja nende ajalehe silmade sulgemiseks ennenägematu solidaarsuspõhimõtte, mis pahaendeliselt on võrreldav juhtumiga suure ja väikese Peetri leivakotiga: enne sööme koos tühjaks väikese Peetri leivakoti, siis aga hakkab igaüks nosima omaenda leivapalukest. Teisisõnu: kui seni mõisteti kõikjal (omaaegsel Preisimaal Bismarcki juurutatud) solidaarsuspensioni põhimõttena ikkagi seda, et nooremalt, töötavalt põlvkonnalt ja tema töötasult arvestatavast sotsiaalmaksust kaetakse vanema põlvkonna pensionikulud, siis mõne aja eest hakkas Res Publica minister M. Pomerants avalikkuse ees serveerima sootuks uut, terves maailmaski lausa enneolematut solidaarsuspõhimõtet, mis seisnebki selles, et enne kasutatakse noorte teise samba täitmiseks ära oluline osa vana Peetri pensionirahast ja mis sellest seejärel üle juhtub jääma, see siis jääb armuannina vanemale põlvkonnale virelevaks k u i d a g i v i i s i toimetulekuks. Seesugused tsiviliseeritud ühiskonna tavadele tundmatud lausungid “solidaarsusest” normaalset toimetulekut võimaldava pensioni väljamaksmisest keeldumise põhjendamiseks on õigusega äratanud rahva tähelepanu ning kutsunud esile vastuettepanekuid valitsusele. Vt 8. leheküljelt üht nendest H. Õnnise sulest. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||