|
||||
Nr 33 (540) Neljapäev, 16. august 2001 |
||||
Arhiiv |
Kristliku Rahvapartei presidendikandidaat Aarand Roos:
Olete väliseestlane, ehkki siin sündinud ja mõne aasta eest siia tagasi tulnud. Kas kauaaegne eemalolek ei takista siinset elu ja siinseid probleeme mõistmast? Ütleksin, et kõik need aastakümned elasin ma välismaal “eesti elu”, see oleks vist kõige kohasem väljend. Õpingud, elukutse, töökohad, jõudeaja harrastused, sõbrad, kõik olid Eestiga seotud. Viimased 14 aastat olin ametlikult seotud ka Eesti riigiga, EV konsulina Ühendriikides, kus ma algul esindasin nn. vana vabariiki, seejärel aga juba uut vabariiki. Arvan, et lahendusi Eesti probleemidele võiks otsida mujaltki kui probleemide koldest, võiks ka vaadata pisut eemalt ja võrdlevalt, sest ega ainult meil raskusi ole. Pole tarvis hakata uuesti leiutama jalgratast, parem juba tugineda paljude teiste kogemustele, õppida teiste vigadest. Paistab, et oleme väga maiad üle võtma kõike, mis tuleb näiteks Ameerikast — moodsat tarbimisühiskonda, massikultuuri, segame eesti keelt inglise keelega. Kunst ongi otsustada, mida võtta ja mida jätta. Häid kogemusi tuleb üle võtta, aga sellega kaasnevad väärnähtused jätta. Ega Eestist ikka Ameerikat ei saa, ei heas ega halvas mõttes, peame pigem meile sobivatel võimalustel silma peal hoidma, et teostada seda Eestit, mille eeldused me usume rahvas peituvat. Taotleda parimat võimalikku varianti, mitte unistada utoopiast ja siis kiruda ettejääjaid. Te olete kaua elanud riikides, mille kõrgest elatustasemest meie siin alles unistame — Rootsis ja Ühendriikides —, miks tulite sealt ära? Kojutulekuks andis tõuke mu lähetuse lõpulejõudmine, kuid ma oleksin niikuinii tulnud, Eesti on mulle alati olnud kõige tähtsam. Kahtlemata on USA võimaluste maa eriti majandussektoris ja Rootsi sotsiaalpoliitikat on imetletud pool sajandit. Samas on Ühendriikides sotsiaalne sektor tagurlik ja Rootsis ei saa maksusüsteemi tõttu keegi päris rikkaks. Võiks peaaegu ütelda, et keskmise maitse jaoks on üks liiga kapitalistlik ja teine liiga sotsialistlik. Eks igal riigil ole omad head ja vead, kuid üht ja teist annaks üle võtta küll. Aga konkreetselt, mida te sealt üle võtaksite? Ameerikast presidendi otsevalimised. Parlamendiliikmete suhtes sätte nende aktsiaportfelli sisu salastamiseks nende endi eest, et nad ei saaks ametis omakasu taga ajada. Seaksin ka sisse parlamendi eetikakomitee, mis puhastaks koosseisust need, kes on eetikareeglite vastu patustanud. Kõrgema hariduse puhul kõrgemad palgad, mitte nagu Eestis, kus arstidel ja õpetajatel on raskusi oma pere toitmisega. Rootsist võtaksin enam-vähem prii hariduse ja tervishoiu hällist hauani, korraliku lastetoetuse ja korraliku pensioni. Isiklikult pooldan ka astmelist tulumaksu, vältimaks Eesti-taolist kohutavat kihistumist. Kas Eestil oleks ka midagi maailmale pakkuda? Viimase tosina aasta kõige meeliköitvamaks saavutuseks võiks pidada laulvat revolutsiooni, mis ühendas Eestimaa kõik rahvad, ühiskonnakihid ja põlvkonnad. Seda näidati televisiooni kaudu üle maailma ja see oli tõeliselt ilus pilt rahva ühtsusest ja usust, mis kõigutab mägesid. Sellist eeskuju vajame kõigepealt meie ise siin Eestis kümme aastat pärast seda sündmust. Näha pigem seda, mis ühendab, ja unustada see, mis lahutab. Eesti Kristlik Rahvapartei asutati 2–3 aastat tagasi. Kas kaalusite ka astumist mõnda varem olemas olnud erakonda? Viimase aastakümne kestel on eetiline ja moraalne allakäik Eestis olnud nii suur, et selle vastu ei jõua võidelda n.-ö. kõrvalharrastusena mõne teise partei kaudu, see nõuab täit tähelepanu ja täit panust. Meie partei ühendab inimesi kristliku maailmavaate ja eluviisiga. Tahame need väärtused taas ausse tõsta, teist lahendust eluterve ühiskonna loomiseks ma ei näe. Küsitles MIHKEL MÄND |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||