|
||||
Nr 6 (663) Neljapäev, 12. veebruar 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Küüditamisprotsessid käivad Pärnu-, Valga- ja Põlvamaal ning mujalgi. Kuigi reaalselt pole veel kedagi vangi pandud, on ühiskonnale tähtis, et inimeste vastu suunatud ülekohut pole unustatud. Neil protsessidel näidatakse toonastele käsutäitjatele, et nad on pimesi järginud kuritegelikke käske, ja hoiatatakse kõiki, et ka kuritegeliku käsu täitmine on karistatav. Hiljuti jõudis lõpule Saaremaa Maakohtus alanud kohtuprotsess 1949. aastal Saaremaal küüditamises osalenud ja mitmeid saare peresid külmale maale lähetanud Pjotr Kislõi ja August Kolgi üle. Saare Maakohtu otsuse kohta andsid kohtualused sisse apellatsioonikaebuse, mida arutati Tallinna Ringkonnakohtus. Kuulanud ära kohtualuste kaitsja pika apellatsioonikõne ning riikliku süüdistaja põhjenduse, otsustas kohus jätta apellatsiooni rahuldamata, mis tähendab, et jõusse jääb Saaremaa kohtu otsus määrata kohtualustele Pjotr Kislõile ja August Kolgile 8 aastat vabaduskaotust tingimisi 3-aastase katseajaga. Riiklik süüdistaja Heino Tõnismägi toetus oma süüdistuskõnes järgmistele juhtmõtetele: kogu süüd stalinlike repressioonide eest ei saa ajada ainult Jossif Vissarionovitši, Lavrenti Beria jt kaela, sest vastutavad kõik, ka väiksemad ja allpool seisnud ametnikud, kes repressioonile kaasa aitasid; õiguse vastu ei saa ükski, mis on õige, jääb alati õigeks ja tõde ei tohi sõltuda sellest, keda see teenib. Kohtuistungit kuulas pealt rühm endisi saarlasi. Just endisi, sest nemadki saadeti omal ajal kodust välja, kuigi saatjad polnud just need praegused kohtualused. Pärast asumisel või vangis veedetud pikki aastaid polnud neil õigust isatallu tagasi minna, uus kodu tuli otsida mujalt. Üks neist oli Meida Sang, kelle kodu oli Kihelkonnas Viki külas. Tema isa oli juba 1945. aastal, kui venelased sisse tulid, ära viidud ja maha lastud. Ta ise koos ema ja vendadega küüditati kulakluses süüdistatuna 1949. aastal Siberisse, kust tagasi Eestisse pääseti alles 1957. aastal. Teine protsessi jälgija Ludvig Voksepp viidi Mustjala vallast Võhma külast koos vanematega külmale maale, kus tuli viibida 8 pikka aastat. Need mõjusid laastavalt tervisele, aga kõige hullemast — surmast — päästis teda lõpnud lammaste söömine. Mõlemad küsitletavad arvasid, et Eestist Siberisse küüditatud 20 000 inimese kannatuste eest ja seal oma elu kaotanute nimel tuleks kõik endised küüditajad mitte ainult süüdi tunnistada, vaid ka Eestist välja saata. Tegelikult ootavad Eesti, teised Balti riigid, üldse kõik Vene okupatsiooni all pool sajandit virelenud riigid Vene Föderatsioonilt kui NSV Liidu õigusjärglaselt selle süütegude tunnistamist ja patukahetsust. Eeskuju on olemas, sest Saksamaa on natside süütegusid tunnistanud, vabandanud ja kannatanutele rahalist hüvitist maksnud. Et meie idanaaber seda siiamaani teinud pole, siis on Eesti algatusel alustatud kommunismi hukkamõistmist üleeuroopalisel tasandil. Läinud aasta novembris kutsusid Eesti ja Läti justiitsminister kõiki Balti poliitikuid aitama kaasa kommunismirežiimide tegude hukkamõistmiseks Euroopa Parlamendis. Kahe Balti riigi ministri algatus on leidnud poliitikute toetuse. Jaanuari lõpus algatas rühm Euroopa Rahvaparteiga seotud poliitikuid kommunismi hukka mõistva avalduse teksti koostamise, et avaldus seejärel Euroopa Parlamendi menetlusse anda. Teksti koostamisse kaasati Euroopa Parlamendi liikmeid ja vaatlejaid Austriast, Lätist, Leedust, Sloveeniast, Saksamaalt ja Ungarist. Avalduses taunitakse kõigi Kesk- ja Ida-Euroopa kommunistlike režiimide vägivallategusid — sõltumatute riikide annektsiooni, rahvuskultuuri ja riigisüsteemi hävitamist, küüditamisi, süütute inimeste tapmist ideoloogilistel põhjustel Siberis ja muudes “tapamajades”, sõna- ja liikumisvabaduse piiramist, inimeste allutamist totaalkontrollile jm. Avalduses märgitakse, et kommunistlike režiimide hukkamõist on vajalik, sest aitab tagada rahu ning Euroopa rahvaste vaba arengut. Avalduses kutsutakse üles looma üleeuroopalist uurimiskeskust, mis kommunismirežiimide tegevust uuriks ja dokumenteeriks, tähistama kommunismiohvrite mälestuspäeva ning püstitama nende kurbade sündmuste tähistamiseks mälestusmärke. Kommunismiohvreid võrdsustatakse natsirežiimi ohvritega. Nädal tagasi võttis Euroopa Rahvapartei aastakongress selle resolutsiooni vastu. See oli üks oluline samm kogu Euroopa poliitikas. Nüüd seisab poliitikute ees ülesanne tagada, et ka Euroopa Parlament kommunismi hukka mõistaks. See protsess Euroopas alles küpseb, aga meil on selle aasta algusest jõustunud represseeritud isikute seadus. Selle eesmärk on leevendada Eestis 17. juunist 1940 kuni 20. augustini 1991 okupatsioonirežiimide poolt õigusvastaselt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut. Seadus hõlmab nii Suur-Saksa kui NSV Liidu okupatsiooni perioode ning sellega antakse võõrvõimu ohvritele mitmesuguseid soodustusi ja toetusi, mis peaksid veidigi leevendama repressiooni tagajärjel tekkinud probleeme, näiteks tervisekahjustusi, töövõime langust jm. Kõigi nende sammude eesmärk on luua rahvusvahelises ulatuses õiguslik foon, et sellised hirmsad kuriteod kunagi ei korduks. Neid sadu tuhandeid, koguni miljoneid inimesi me kunagi enam tagasi ei saa. Aga hoida on vaja igaüht, sest iga inimene on korvamatu. Rein Vaher |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||