|
||||
Nr 5 (662) Neljapäev, 5. veebruar 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Ajakirjandust on kutsutud elu peegliks, kuid ta võib olla ka kõverpeegel. Peegel on elu vahendaja, absoluutset tõde temast kindlasti ei näe, sest peegel näitab vaid killukest tegelikkusest. Küsimus ongi tegelikult selles, millisel määral üks või teine peegel (üks või teine ajakirjandusväljaanne, näiteks seesama Videvik) tegelikkust moonutab, kuivõrd täpselt ta elu kirjeldab. Pilt, mida peeglist ehk siis ajakirjanduslikust väljaandest näeme, sõltub kindlasti sellest, kuhu on peegel paigutatud — kas vasakule (nimetagem sellist ajakirjandust näiteks vasakpoolseks), paremale (parempoolne ajakirjandus), üles (elitaarne ajakirjandus), alla (kõmuajakirjandus), ette (progressiivne ajakirjandus) või taha (tagurlik ajakirjandus). Pilt, mida kuhugi paigutatud peeglist ehk siis ajakirjandusest näeme, sõltub kindlasti ka sellest, kuidas peegel on paigutatud, kas otse või mingi nurga all. Ja siis tuleb kõne alla veel see, kas peegel ehk siis ajakirjandusväljaanne on väike, nii et sinna kuigi palju ära ei mahu, või suur. Veel peab mõtlema sellele, kas peegel on sile või kõver. Kui ta on kõver, siis tuleks mõelda, kas see kõverus on lihtsalt praak või on meister peegli (toimetaja ajakirjandusväljaande) meelega kõveraks muutnud. Veel võib endalt küsida, kas kõverpeegel on sündinud meistri (toimetaja) vabast tahtest või omaniku ettekirjutustest lähtudes. Vaat mis mõtted kipuvad pähe, kui loed ajalehti-ajakirju, kuulad raadiot ja vaatad telesaateid ning neid peegliga võrdled. Ja kui meie ajakirjandusmaastikule ilmub mõni uus väljaanne, uus raadio- või telejaam, püüad mõistatada, kes ja miks on selle “peegli” just siia üles seadnud. Professor Juhan Peegel, kes tänavu mais jõuab oma 85. verstapostini, on ajakirjandusüliõpilastele aastakümneid jutlustanud humanismi, eetilisust, lugeja-kuulaja-vaataja austamist — nii, nagu juba 1776. aastal ajakirja Lühhike Öppetus väljaandja Peter Ernst Wilde kirjutas:“Ma tahhan sulle nou anda mis läbbi sinno kässi ettespiddi peab parreminne käima.” Tollest ajast, nagu öeldakse, on palju vett merre voolanud. Paljud peeglimeistrid on tulnud, et oma missiooni täita või siis lihtsalt oma kukrut täita, paljud on ka lahkunud. 30. jaanuaril kõlasid viimast korda eetris sõnad “Siin raadio Vaba Euroopa!”. Põhjus — raadiojaama eestikeelsete saadete toimetus lõpetas rahastajate, USA valitsuse ja Kongressi otsusel tegevuse. Eestikeelsete saadete tegemiseks oli Eesti iseseisvuse taastamise järgsel ajal eraldatud rohkem kui 100 miljonit Eesti krooni, palju rohkem raha kulus kindlasti enne taasiseseisvumist, kui toimetuses oli rohkem inimesi ja saated läksid eetrisse Münchenist, mitte Prahast. Nüüd on siis rahakraanid kinni keeratud, “peegel”, mis oli üleval 1975. aastast alates, maha võetud. Minevikku jääb nende inimeste töö, kes püüdsid okupeeritud Eestisse vahendada sellist pilti, mida siinsed peeglid ei näidanud. Raadio Vaba Euroopa eestikeelsete saadete eeltöid tegi muuhulgas William Tomingas. 1988. aasta juulis sai Vaba Euroopa eestikeelsete saadete toimetuse juhatajaks Toomas Hendrik Ilves, kes muutis saated senisest veelgi radikaalsemaks. Tuntumad toimetuse liikmed olid veel Heiki Ahonen, kes töötas raadios 1989. aastast ja kes praegu on Eestis okupatsioonimuuseumi direktor, Kristi Tammik, Evi Evart, Jüri Estam, Mart Laanemäe ja teised. Vaba Euroopa uurimisinstituudis töötas Eesti praegune suursaadik Saksamaal Riina Kionka. Et Vabale Euroopale okupatsiooniaastatel kaastööd teha ja toimetusse Eestist telefonitsi helistada, pidi piisavalt julgust olema, sest kõnesid kuulati ju pealt. Professor Marju Lauristini hinnangul oli Vaba Euroopa eestikeelsete saadete roll väga tähtis, sest nende kaudu levisid siia vaated, mida kodumaal polnud kuigi kerge edastada. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist muutus ka raadio Vaba Euroopa, 1992. aasta mais avati Tallinnas raadiojaama nüüdisaegse sisseseadega büroo, oma mõtteid elust Eestis, poliitikast ja ühiskonnast hakkasid peegeldama Jaan Kaplinski, Andres Langemets, Ülo Mattheus, Sirje Kiin ja paljud teised. Kuid nüüd on see peegel maha võetud — ilmselt arvavad ameeriklastest peegliomanikud, et töö on tehtud, sellist peeglit pole enam vaja. Eks nüüd tuleb toimida iseseisva(ma)lt. Suur osa Eesti elu peegeldavatest väljaannetest, eeskätt päevalehed, kuulub küll välismaalastele, eelkõige Põhjamaade magnaatidele, kuid üht-teist on ka kodumaist. Eesti Ajakirjanike Liidul on rohkem kui 600 liiget, möödunud reedel pidasid nad oma XVII kongressi. Liidule valiti uus 9-liikmeline juhatus, esimeheks saab senise Allan Alaküla asemel tõenäoliselt Marianne Mikko. Liidu auliikme nimetuse andis kongress Aadu Slutskile, kauaaegsele Eesti Raadio direktorile. Fakt on see, et isegi okupatsiooniperioodi tsensuuri jäikade piirangute tingimustes suutis Eesti Raadio hoida elus meie kaunist emakeelt ja säilitada kultuuri järjepidevust. Nii et kes oskas kuulata, see kuulis ja oskas isegi kõverpeeglite kiuste elu keerdkäike ette näha. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||