|
||||
Nr 3 (660) Neljapäev, 22. jaanuar 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Kummaline küsimus, kas pole. Ja ometi küsimus, mida igaüks peaks aeg-ajalt endalt küsima. Kuigi aus vastus võib vahel üsna ebameeldiv olla, oleneb kõige enam siiski iseendast, kes me olla tahame ja kas me selle tarvis midagi teeme või ei. Neid mõtteid ajendasid kaks kirjutist, kaks sootuks vastukäivate eluhoiakute peegeldust Postimehes. Teisenenud (turustunud) on majandus, see omakorda on teiseks teinud kõik muugi —poliitika, ühiskonnaelu, inimsuhted. Kõige vähem on muutuste keerises aga juttu olnud inimesest. Surutiseaastad on suutnud muuta ilmselt kogu rahva olemust, küllap on tänane eestlane suletum, enesekesksem, umbusklikum, kui olnuks teistes oludes kasvades ja kujunedes. On arvata, et Euroopa Liidu liikmena seisab meil ees majandusprobleemide lahendamise kõrval teine olulisemgi ülesanne — muutuma peavad väärtushinnangud, eluhoiakud, suhtumised, kõik see, mida kokku hingekultuuriks nimetatakse. “Mis meid eurooplastest üsna järsult eristab, on omadus, mida võiks nimetada hingesuuruseks,” on kirjutanud noor helilooja Märt-Matis Lill oma essees “Hingesuurusest ja selle puudumisest” (PM, 10. I) – lugu, mis peaks andma rohkesti mõttematerjali igaühele, sest… just eelmisel päeval üllitas toosama väljaanne päevakirja “Rahva tulevik kerjakotis”. Sünge prognoos, eriti sünge seepärast, et see ühenduse Eesti Elujõud hoiakuid väljendab. Ei tea me küll palju tollest ühendusest, tema tegevuse sisust ja tulemustest, kuid nimetus on tõotav ja kohustav, sunnib ühelt poolt tegutsema, teisalt sõna- ja mõttetäpne olema. Ilkumist hea ning õilsa arvel tohiks see ühendus endale küll kõige vähem lubada. Just kerjakotikirjutise paatos hingesuurusele (selle puudumisele) mõtlema sundiski. Suunatud oli tolle teravik paha-paha (Eesti) riigi vastu, sest kuigi “kvaliteetne haridus peaks meis arendama eelkõige süsteemset mõtlemist, mille põhitunnuseks on olulise tabamise võime”, ei olevat see meie armsa isamaa asjade suunamisel mitte nõnda läinud, mille tagajärjeks olevatki “väärarvestused ja ekslikud suunavalikud”. Tipp-poliitikud on küll prioriteediks kuulutanud “eestlaste elutahte ja jätkusuutlikkuse”, kuid “riik tervikuna aga teeskleb mingist saatuslikust inertsist mittemidagitegemist”. Võiks irooniliselt öelda, et see on ju tore, teeselda võib paljugi, ent kui ikka tegelikkus on teine, pole miskit häda. Võiks tollest loost rohkesti teisigi loogika uperpalle välja noppida ning kokkuvõtteks kas saamatu sõnaseadja või kogu ühenduse ähmaste väärtushinnangute üle muiates õlgu kehitada, kuid paraku kannab seda kirjutist ohtlik hoiak “Igamees on ise enese kõige lähem ligimene” (Wiedemann). Teisisõnu: minu asi on nõuda, riigi asi on anda — toosama vene ajast tuntud mõisa köie mentaliteet ju. Üldteada tõde on, et riiki pole olemaski, kui ei ole meid, selle riigi kodanikke. Meie ju too riik oleme. “Laste vajadused peaks riik kindlustama küll kohe, ja vaidluseta,” lööb autor loo lõpetuseks piltlikult öeldes rusikaga lauale. Pahameele põhjuseks on korjanduskampaania “Aita alustada elu”, millega paluti raha Pelgulinna sünnitusmajale. “Korjandus jäetagu ikka nende tarvis, kes soovivad toetada näiteks järjekordse teatrimaja ehitamist või koguni rikkur Robert Lepiksoni esinduskulusid Riigikogus.” Eks mõttemänguga võib ju lustida küll, ent omaette küsimus on suhtumine elusse, olulistesse asjadesse, sealtkaudu ka iseendasse, nõudlikkus enese vastu. On ju mugav sõnakõlksutada, et lapsed on meie tulevik — ja oodata, et keegi kusagil kõrgel-kaugel seda tulevikku kujundab. Aastat kuus-seitse tagasi oli Eesti elu hoopis teine, vaesem, ebakindlam, enesekesksem. Tol ajal alustas Liis Klaar Lastehaigla toetusfondi loomist ning meie eluolu ja kommetega harjumatu endine väliseestlane pöördus abi küsides paljude poole. Mäletatavasti oli kirja saanute hulgas tigedaid palju. Annetamine kellegi-millegi heaks oli meile võõras. Aeg on edasi läinud, elu on lahedam, inimesed on oma mure kõrval õppinud (või õppimas) nägema ka teiste oma, on hakanud mõistma, et kõik on kõigega seotud, empaatia, kaasatundmisvõime on üks olulisemaid inimese omadusi. Et seda on mõistetud, tõestab kindlasti kõige kujukamalt see, et jõuluaegse EMT korjandusega laekus Pelgulinna sünnitusmajale 604 578 krooni, heategevuseks lastele 494 301 krooni ning kodutute koerte varjupaigale 461 367 krooni. Seda ei olegi vähe, pealegi on heategevuskampaaniaid olnud ju varemgi. Muidugi võiks küsida, kas inimelu päästmiseks üliolulise meditsiiniaparatuuri muretsemist ikka on kohane rahva hea tahte hooleks jätta. Aga ei ole ju jäetudki. Mitmed asjaga seotud inimesed on kinnitanud, et ükski oluline seade ei ole jäänud, ei jää ka tulevikus muretsemata. Heategevusprojektid vaid kiirendavad seda, nendeta läheks ehk rohkem aega. Üsna loomulikult tahab iga haigla patsientidele pakkuda parimat. Kasu saame sellest nn võidurelvastumisest haiglates aga meie ise, tavalised inimesed. Ei käi ju hädad ja haigused mitte kive ja kände mööda. Aidates teisi, aitad ennast. Tegelikult veelgi enam. Tahaks uskuda, et meil on nüüd rohkem tähelepanu ja südamesoojust, enda kõrval ka teise märkamise tahet. Taas M.-M. Lille osundades: “Kui hing on suur, siis mahub sinna palju. Vähemalt rohkem kui pelgalt mina ise ja mõned minu valitud lähedased. Viimasel puhul on tegemist väikse või väiklase hingega. Hingesuurus on aga seotud empaatiaga ning teiste ja iseenda austamisega… hingesuuruse puudumine ja individualism ohustavad üsna otseselt meie püsimajäämise eeldusi ning seega ei vähem ega rohkem kui meie olemasolu rahvana.” Kas peaks midagi kokkuvõtteks ütlema? Ehk seda, et kui hingesuuruse ja kerjamise vahele võrdusmärk panna, on eesti elujõuga asjad tõesti hullud. On õnn, et rahvas, see tegelik elujõu kandja, seda teinud ei ole. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||