|
||||
Nr 2 (659) Neljapäev, 15. jaanuar 2004 |
||||
Arhiiv |
Rahaga seonduv on peaaegu igapäevane teema meie ajakirjanduses. Rahaga on seotud palju traagikat, muret ja õnnetusi. Seda tõdeb ka Kalju Kangur oma sonetis “Araabia münt”: Münt, mida katab rohekas oksüüd… Sa kandsid endas lunastust ja süüd, tõid rõõme, läitsid kirgi hangeldajas, sind põlgas eremiit, sind kerjus vajas… Mu laual väsinult sa lebad nüüd. Ja mida sa ka oma teel ei muutnud, maailma janu, kirgi, meeletust sa leevendada ometi ei suutnud. Okupatsiooniaja propaganda püüdis raha tähtsust meie silmis vähendada, väites koguni, et kunagi raha hoopis kaob. Paraku on läbi inimkonna ajaloo raha olnud üldtunnustatud vahetusväärtusega maksevahend. Tootja saab seda oma tööd raha vastu vahetades ja seejärel tarbijaks muutudes võib ta raha eest endale hüvesid hankida. Mullu aktiviseerisid meie pensionärid oma võitlust riigiga ikka raha pärast, täpsemalt riigi poolt neile makstava vähese pensioniraha pärast. Sellest on juttu tänase lehenumbri 1. ja 3. leheküljel pensionäride organisatsioonide juhtide intervjuudes. See on pensionäride õiglane võitlus oma igapäevase leiva eest. Me oleme Videviku toimetuses arutanud, mida pensionide suurendamise õigustatud nõudmisest arvab õiguskantsler. Õiguskantsleri büroo on Riigikogu sellele küsimusele vastanud, et valitsus on omal ajal kõik dokumendid õigesti vormistanud, nii et seaduslikkuse vastu polevat eksitud. Pensionäride Ühenduse juhatus mõistab üsna selgelt, et nad ei pruugi saada Eesti kohtutes õigust, kuid abi teistelt riikidelt, kus need probleemid on juba lahendatud, nad ei saa enne, kui kohapeal on asjad ühel pool. Nad on kindlalt otsustanud nõudeprotsessi lõpuni viia. Kui nad Eestis õigust ei saa, siis viiakse asja arutelu Lääne õigusorganitesse, kuid sellele praegu apelleerida pole nende arvates väärikas. Pensionärid pole oma võitluses üksi. Neid aitab rühm juriste, neid toetab ka osa poliitikuid — mõõdukaid, keskerakondlasi ja rahvaliitlasi. Muidugi on nendegi seast kuulda igasugu arvamusi. Rahvaliidu esindaja ütles ühes raadiosaates läinud aastalõpu allkirjakogumiskampaania kohta, et koguti liiga vähe, vaid 25 000 allkirja, sellise arvu peale ei tee poliitikud teist nägugi, 100 000 allkirja peale oleks juba reageeritud. Mõistate isegi, et allkirjade hulgal pole mingit tähtsust. Nende kogumine oli Eesti Pensionäride Ühenduse läinud aasta lõpu kahe nädala jooksul korraldatud kiirkampaania. Sellega taheti tõestada, et nõudmistega ühinevad väga paljud eakad. Nõustugem, et ka 100 000 allkirja saadaks lihtsalt kokku, nõudmistega ühineksid kindlasti kõik ligi 300 000 vanaduspensionäri, sest kes poleks huvitatud enda paremast toimetulekust. Nagu pensionäride ühenduse juhi Sven Pärna intervjuust lugeda, kavatsevad nad lähiajal algatada kohtukulutuste katteks annetuste kogumise. Selle all tuleb mõista mitte ainult pensionäride antud suuremaid või väiksemaid rahasummasid, vaid meie kõigi õiglustundest kantud annetusi. Igal aastal jõuab pensioniikka 13 000 inimest, seega oleme varsti kõik, kes varem, kes hiljem, pensionärid ja oluliselt huvitatud riigi suhtumise ja pensioniideoloogia muutumisest. Kui pensionäridele on pensioni suurus elulise tähtsusega, sest see on nende ainus sissetulek, siis hoopis kurioossed lood käivad raha ümber võimukoridorides. Läinud nädalal said teatavaks lood ministrite lisarahaga — mõnele ministrile tuli raha kamaluga ametikoha järgi ette nähtud nõukogude juhtimise eest. Enamik praeguse valitsuse ministreid on saadu tagasi maksnud, peaminister on sama ettepaneku teinud varasemate valitsuste ministritele, kes ka kunagi sellist lisatasu said. Paljud võimukoridoride rahaafäärid puudutavad valuliselt rahva õiglustunnet, eriti pensionäride oma. Peavad just nemad piskuga läbi ajama, kui samal ajal need, kellest nende elamisväärne elu oleneb, kahmavad endale, kust aga saab. Tuletagem meelde mõned ajakirjanduses avalikkuse ette toodud rahajuhtumid: parlamendiliikmetele määratud sõiduhüvitise kasutamine autode liisimistasude maksmiseks, Monika Salu miljonilised “tulemustasud” Eesti Loto juhatuse esimehena, Eesti Energia, Eesti Põlevkivi jt riiklike suurettevõtete juhtide rohkem kui saja tuhande kroonised kuupalgad jne. Allakirjutanu on kindel, et “uut poliitikat ja valju korda” lubanud respublikaanid jõuavad peagi ka suurettevõtete juhtide, üldse riigiettevõtete palgasüsteemi õiglaseks korrastada. Sai ju viimati ministritele ekslikult makstud lisatasude tagastamise protsesski alguse Res Publicasse kuuluvalt rahandusministrilt Taavi Veskimäelt. Muidugi jagatakse raha ehk palka teenete ja töö järgi, aga õiglus peab valitsema. See maandaks oluliselt pingeid ühiskonnas. Rein Vaher |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||