|
||||
Nr 1 (658) Neljapäev, 8. jaanuar 2004 |
||||
|
Arhiiv |
Kes juhtus lugema-kuulama-vaatama meie ja naaberriikide presidentide aastavahetuse läkitusi oma rahvale, see kindlasti märkas, et kõige pere- ja kodukesksema rõhuasetusega oli Arnold Rüütli sõnavõtt. Meie põhjanaabrite president Tarja Halonen pühendas suure osa kõnest globaliseerumisele, Euroopa Liidu laienemisele ja sellega kaasnevatele protsessidele, rõhutades, et Soome riigi arenguks on eriti olulised haridus, teadus ja ettevõtlikkus. Meie lõunanaabrite president Vaira Vike-Freiberga kutsus lätimaalasi üles senisest suuremale aktiivsusele. Läti võiks rahva tahtel muutuda paradiisiks, kus poleks selliseid vastuolusid ja muresid nagu praegu, ning parema tuleviku sepistamine on igaühe enese kätes. Meie idanaabrite president Vladimir Putin ütles, et 2003. aasta oli keeruline — tuli ette vigu ja tulevikku lükkus palju lahendamata probleeme, kuid ometi muutus riik tänu kogu rahva pingutustele autoriteetsemaks ja väärikamaks ning inimesed Venemaal vaatavad tulevikku senisest lootusrikkamal pilgul. Nende riigikesksete, üldiste ja lühikeste mõtteavalduste taustal paistis Arnold Rüütli pikem kõne silma soojuse ja rahva järjepidevuse esiletõstmise poolest. Eesti president ütles: “Oleme viimase aastatosina läbinud kiirendatud tempos, pidades seejuures tähtsaks edu, reforme, uuenemist. Kuid muutudes võtame homsesse kaasa ka eelmiste põlvede loodu. /---/ Lahkuv aasta oli tähelepanuväärne selle poolest, et teravamalt kui kunagi varem tuli esile muutuste vajalikkus mõtteviisis. Õige mitme rahvaalgatuse puhul ilmnes jooni, mida mäletame 15 aasta taguse “laulva revolutsiooni” päevilt. Ent vahest alles nüüd teadvustasime vajaduse, et esindusdemokraatia kõrvale tõuseks osalusdemokraatia. Loosung rahvast kui kõrgema võimu kandjast hakkab saama tegelikkuseks. Mõtteviisi muutusele viitab üha leviv arusaam, et senine majanduse- ja turukeskne toimimine vajab tasakaalustamist sotsiaalsuses. Enamgi veel: õiglus ja võimaluste võrdsus hakkavad omandama tegelikku sisu. Veendusime selles nii vanemahüvitise ümber kujunenud vaidlustes kui ka esimese suurstreigini viinud pingete lahkamise käigus. Nüüdsest on selge: Eesti peab vahetama käiku. Samas ei tähenda käiguvahetus liikumise aeglustamist, vaid pigem õige käigu valikut. Kui jõuallikad on viidud vastavusse võimalustega, siis pole vaja lõputult kiirendada ja katsetada.” President juhtis tähelepanu ka sellele, et äsja avaldatud ÜRO inimarengu aruandes toodud arvud ja hinnangud on Eesti suhtes karmid. Nimelt näitavad uuringud, et ebavõrdsuse tase on Eestis erakordselt kõrge, kõrgem kui Euroopa Liidu riikides ja selle liiduga peagi liituvates riikides, ning Eesti senine majanduskasv pole aidanud kaasa vaesuse vähenemisele. Suur ebaühtlus tulude jagunemisel on hoopis põhjustanud sotsiaalse konflikti, mis leiab maandamist mitmesugustes hälvetes. President tõi siinkohal esile sellised perekonna ja lastega seotud sotsiaalsed probleemid, nagu sündimuse drastiline langus, tuhandete laste koolist väljalangemine, tervise üldine halvenemine. Väga paljudel inimestel ei piisa elurõõmu ega tahet märgata ja aidata ligimest, ning mis veelgi kurvem — neil ei jätku tähelepanu isegi oma laste jaoks. Muidugi ei saanud president jätta mainimata Eestis 2003. aastal sündinud esimest ühiskondlikku lepet, mis jääb tähistama liikumist kodanikuühiskonna ja suurema solidaarsuse poole. Eesti riik peab olema meie rahvale koduks, rõhutas president: “Aga just kodu on see, kus hoolitsetakse võrdselt kõigi pereliikmete eest ning kus moraalne kohustus ja vastutus on kõrgem isiklikust omakasust. Turvaline kodu on ka iga perekonna kindlus. Ja teistpidi öeldes — üksnes õnnelik terve perekond suudab eluasemest kodu luua. Kodu pakub lapsele turvalist ja arendavat kasvukeskkonda, kus ta õpib hindama eluväärtusi. Kahjuks peame aga täna tõdema, et enam kui pooltel Eestis sündivatest lastest ei ole õnne kasvada niisuguses kodus.” Kuidas olukorda muuta? Siin väidab president: “Taanduma peaks senine riigiehituslik “tormi ja tungi” ajajärk ning ratsa rikkaks saamise mentaliteet. Asemele tuleb loodetavasti kodu ja ümbritsevat keskkonda väärtustav, aga ennekõike inimest säästev suhtumine. Mida väärikam on meie eneste elu, seda väärikama asendi pärib Eesti Euroopa Liidus ja kogu maailmas. Inimeste heaolu ja tahe kaasa rääkida kogu rahva saatust mõjutavate otsuste tegemisel on siin üheks nurgakiviks. Seetõttu on meie lootused uuele, hoolivamale poliitikale igati õigustatud.” President ütles, et Eesti väärikas kestmine demokraatliku kultuurriigina oleks mõeldamatu ilma muutusteta sotsiaal- ja perepoliitikas, kusjuures küsimus pole üksnes vajaduses tõsta sündimust, vaid vajaduses luua võrdsed arenguvõimalused kõigile sündinud lastele. Mitte fosforiidi ja põlevkivi müük ei aita meil jõuda heaoluühiskonda, vaid üksnes meie inimesed, püsiv tahe inimestest hoolida ja see, kui hoiame kokku, ütles president. Kui siia midagi lisada, siis ehk seda, et maailma avanemise, globaliseerumise ja Euroopa Liitu tormamise tuhinas pidagem ikkagi meeles, et võõras maja on nõgesepõõsas, oma maja kuldne; parem kodu kooruke kui võõramaa võileib; mujal võib ju olla hea, oma kodu ikka kõige parem. PEETER MAIMIK
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||