|
||||
Nr 50 (657) Kolmapäev, 24. detsember 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Must või valge, lumega või lumeta… Oodanud oleme kaua. Sisimas vist juba sellest ajast, kui kased alles kollendasid ning kuldnokaparv end pikale teele asutas. Jõuluootus elab küllap igaühes meist. Vahel nimetuna, vahel nõnda, et seda on raske äragi tunda, aga olemas ta on. Igal aastal uuesti, igal aastal veidi isemoodigi, aga ootame. Mida õieti? Vaateakendel pikutavad päkapikud, kulda-karda särab poelettidel, kulda-karda ja muid toredusi pakutakse kõikjal päevast päeva, lisaks rasvane seakints, särisevad verivorstid ja pikk pudelirivi jõulutuju tõstjaid. Ja siis äkki tundub, et kuld-kard, päkapikusussid ja lõhkemiseni pungil kingikott see jõul ongi. Mälestustes aga minnakse lapsepõlvemaale. Meenuvad vorstisärin, kuusehõng ja memme kootud käpikud, meenub see, kuidas vanaema võttis leivakorvi ja läks lauta pudulojustele jõulusid viima. See kõik on olnud. Ent mitte ainult see. Esimesel advendil süüdatakse esimene küünal, siis teine, kolmas, kuni tuledes särab kogu jõulupuu. Adventus — saabumine, kohalejõudmine. See peab olema, on midagi enamat, sisulisemat ja sügavamat kui ettevalmistus järjekordse peolaua katmiseks, kuigi kõik sagin ja advendiaja kahingi on ilmsesti vajalik, muidu kaotaksid ka jõulud midagi oma särast. Taevas on hall, päevad on hallid. Igaühest endast oleneb, kas suudetakse need värvikaks muuta või mitte. Jõulueelsel ajal on olnud ka tasuta kontserte rohkem kui kogu eelneva aasta jooksul kokku. Teatrid kutsuvad, raamatupoed pakuvad, avali on näitusesaalide ja muuseumide uksed. Kelle tarvis neid võimalusi ei ole või kellele neist ei piisa, saab päikesehelki päevadesse tuua ka teisiti. Õhtutunnid küünlavalgel koos kalli inimesega, ühine jalutusretk, pihutäis pähkleid tuttavale oravale või näpuga saiapuru tuvidele aknalaual — palju on lihtsat, igaühele käepärast, mis aitab elu säravamaks muuta. Just praegu, pühade ja aastavahetuse ajal peaks tähelepanelikku pilku jaguma rohkem kui tavaliselt. Ehk istub naabrimemm nukralt akna all, oodates neid, keda tulemas ei ole, ehk on naabrimees juba ammu sokikudujat ja koogiküpsetajat oodanud… Nüüd võiks ju minna, võiks üheskoos mälestusi heietada ning hingesooja saada. Kingitused, see jõulude võlu ja valu. On neid vaja? Küllap oleneb vastus vaid andjast ja saajast. Kui kingitakse sellepärast, et nii on kombeks, et kõik kingivad, et teisiti nagu ei sobigi, siis ei ole tõesti midagi parata, siis peab silmad kinni pigistama, ostukarussellile viskuma. Kas ja kui palju tulemus rõõmu pakub, näitab muidugi tulevik. Kui aga kingitakse selleks, et kingisaaja lähedale jääda, tema mõtetes püsida, siis — jah, siis on asjad sootuks teisiti. Mis südamest on tulnud, küllap see teise südameni jõuab ning rasket rahakotti ei ole seetarvis vaja. Armastus on see, mis jõuluaega ilmestama ning väärtustama peaks. Juba iidsetest aegadest, kui talvine pööripäev tähistas valguse võitu pimeduse üle ja kaugusest aimuvat kevadet. Kristlasele tähendavad jõulud jumala armastuse pühi. Johannese evangeeliumis on öeldud: “Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta on andnud oma ainusündinud poja, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu.” Ei ole aga kõik ristiinimesed, selle sõna otseses tähenduses vähemasti mitte. On leigeid kõhklejaid, on lohakaid unustajaid, on veendunud ateiste. Kõiki on. Jõulud piparkoogilõhna ja küünlasäraga tulevad kõigile. Ühes koraalis palutakse: “Anna mulle uus ja puhas süda.” Küllap saab oma südame asjus midagi ette võtta igaüks. Pimedusest valgusesse mineku aeg peaks endasse vaatamise, endalt küsimise aeg olema kõigi jaoks. “Kas ei ole lugu nii, et kord nooruses oleme kõik otsinud innukalt viimset tõde? Kas ei ole me tahtnud leida oma elule tõelist mõtet? Ja siis unustanud selle kõik. Ja kui uuesti tuleb Vastaja meelde, ei küsi me enam tõe ega elu mõtte järele, vaid palume abi või lohutust oma hädades ja mahajäetuses,” mõtiskleb Toomas Paul (“Ta tuli omade juurde”). Tema, inimhinge põhjani tundja, teab, mida räägib. Argisaginas oleme unustanud palju, mis kunagi maise matka algul nii oluline oli. Just nüüd on aeg ununenu meelde tuletada, ehk aitab too “uus puhas süda” uutmoodi ja õnnelikumalt elamagi. “Inimese viimne probleem ei ole äraelamises, vaid elamise tähenduses. Kui ma soovin rahu teie kodudesse, siis ma muidugi tahaksin, et paljud halvad asjad meie rahva ja igaühe elust võiksid kaduda. Aga üle selle ma soovin, et sinu ning minu rahu ja rõõmu allikas oleks teadmises, et Looja on meie peale halastanud,” kirjutab T. Paul ka. Jõulud ja uus aasta — ikka korduv, ometi uus, täis ootusi, lootusi, küllap ka pettumist. Aga eks see ongi elu. “Kuid ma arvan, et siiski tasub olla, eksida, ihata, teada tahta, kus tera asub, armastada ja vihata ning näha, et hallist hallim meri vahel on sinine, ja tunda: on kallimast kallim kullateraga inime.” E. Niit) Olge õnnelikud, kõike kaunist! IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||