|
||||
Nr 46 (653) Neljapäev, 27. november 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Ahnete kiirrong Üksjagu nutikas ning mitmeti elitaarne mitte kuigi suur isikute grupp otsustas kord, et riigis tuleb käiku panna luksuslik kiirrong. Sõidukiirus pidi olema suur ning vagunid väga mugavad. Põhikriteeriumiks kuulutati kiirus — kalli piletiraha eest sõitjad tahtsid riigi ühest otsast teise jõuda võimalikult lühikese ajaga. Et kiirrongi restoranvagun oli varustatud kõige vajalikuga, delikatessid kaasa arvatud, siis ei pidanud jaamahoonetes mingeid einelaudu või puhveteid vaja olema. Raudtee siinidki olid veel ennemuistsetest aegadest maas alles, pöörangud jaamades olid veel kasutuskõlblikud, vedurite jaoks oli esialgne kogus mootorikütust tsisternides olemas. Sõitjate põhinõue oli: kiiresti-kiiresti punktist A punkti B! Ebaoluliseks, lausa ahnuseks tembeldati vedurijuhtide nõue hoolitseda raudteeliini teenindava infrastruktuuri eest ja eraldada mõnesugusedki summad vaguni- ja veduripukside õlitamiseks, mootorite perioodiliseks profülaktikaks, ajapikku kohendamist vajava rööbastee hooldamiseks. Esialgu rong ju paraku sõidab, lausa kihutab, ning kõik muu pole üldse oluline. Sõitjatel vagunites sülearvutid ees, kalamarjaga võileivad ning konjakiklaasid käeulatuses, rõõmupiigad viipamise peale põlvele istumas. Mis muud kui — hei, pane aga takka, vedurijuht! Kihuta, ekspress! Meil on kiire, väga kiire. Mis sest, et nii mõnegi pöörangu kinnituspoldid ja -kiilud vähehaaval aina ohtlikumalt naksumas-raksumas, nii mõnigi koht teetammis juba varisemisohtu ilmutamas. Jaamahooned olid teadagi juba päris lagunenud, kuid neid enam ei vajatudki, sest uusi sõitjaid rongile õieti minemas polnudki. Polnud inimestel enam sõiduraha ega juletudki selle ohtliku, iga ringiga järjest rohkem rööbastelt välja paiskuda ähvardava rongiga sõitma minna. Ja järjest enam inimesi, võimalikke rongisõitjaid, hakkas kahtlema, kas seesuguse rongiga üldse oleks võimalik pärale jõuda. Mõned Euroopasse suundujad hoidsid sellest rongist aina kaugemale, kuigi rongiülem Siim neid endistviisi energiliselt, aga järjest närvilisemalt õhetades kaasa kutsus… “Hei, hoogu! Sõiduplaan nõuab, et muudkui kihutame!” kisas sõgenenud mees. Ühiskond on tervik Siin kirjeldatud hukatuslik viirastusekspress on autoril mõeldud kujundliku võrdlusena kirjeldamaks-kujutamaks olukorda, milleni meie väikese ühiskonna võib viia senini valitsuskoalitsioonis ainujärgimist leidnud Reformierakonna üliliberaalne kurss. Sest Reformierakonna juht Siim tembeldab ju ahneteks kõik need, kes mõnevõrragi ühiskonna sotsiaalseid pingeid leevendada ning esmavajadusi katta sooviksid. Siimu meelest polevat abisaajatel saadud abist mitte kunagi küllalt, ilmajääjad jälle olevat tigedad selle üle, miks mõni teine pisutki abi sai, tema aga pidi päris ilma jääma. Viimastel aegadel on Siimukese sõnakasutusse ilmunud ka üleolevalt-põlglikult lausutav sõna a h n u s. Seda sõna kasutab Reformierakonna juht nende kohta, kes kas oma puude, ea või mõne muu objektiivselt küsijast endast mitte oleneval põhjusel on sunnitud sotsiaalasutustelt vahel abi taotlema. Samaaegu on reformikad ühiskonda enda kasuks lüpstes palju enam kui ahned. Kuid paraku on teada, et Eesti on Ida-Euroopas üks kõige kiiremini kihistuvaid ühiskondi. Ning seesuguse pahaendelise kihistumise üks ilmseid põhjusi on Reformierakonna poliitiline kurss. Erinevused rikaste ja vaeste vahel aina süvenevad; vaesus põhjustab omakorda nii hariduse kui ka arstiabi ning kultuurisaavutuste kättesaamatuks muutumist. Hariduseni mittejõudmine on aga see põhjus, miks meil on edaspidi hoopis vähem haritud tööjõudu, kui seda tegelikult olla võiks. See aga tähendab, et Reformierakonda kuuluvad ettevõtjad ning finantsistid peavad leppima sootuks vähem kvaliteetse tööjõuga, kui see laiemalt kättesaadava hariduse puhul oleks. Kallis arstiabi jälle omakorda muudab tööjõu viletsamaks, ebastabiilsemaks. Pingeid ühiskonnas põhjustavad ka liialt madalad pensionid. Jne. Ühesõnaga — ühiskonnas peab olema võimalikult rohkem tasakaalu. Valitsuse kohus on arvestada alati ka sotsiaalset mõõdet ühiskonnas. See ongi tasakaalu eeldus. Ning seepärast ei mõistagi siinkirjutaja hukka Rahvaliidu juhi Villu sammu tuua muutusi koalitsioonileppesse — mis sellest, et ta kord kevadel sellele leppele oma allkirja andis. Sest lepet, mis polnud kasulik mitte rahvale, vaid üksnes kitsale Reformierakonna rahastajate grupile, on hukatuslik kauem järgida. Seesugune lepe on justkui kuratlik sõiduplaan, mis meie riigirongikest kuristikku ähvardab kukutada. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||