|
||||
Nr 45 (652) Neljapäev, 20. november 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Seda nentis juba mitusada aastat tagasi Shakespeare’i kangelane Taani riigi kohta. Läbi inimkonna ajaloo on kestnud vastasseis ülemuste ja alluvate, riigialamate ja valitsejate vahel. Pole teistmoodi asjalood ka Eesti riigis. Kestavad kultuuritöötajate ametiühingute liidu ja valitsuse palgaläbirääkimised, üldstreiki kavandavad haridustöötajad, rahul pole valitsuse pakutud pensionide tõstmise kavaga eakad jne. Pensionärid kogusid napi kahe nädalaga 25 380 allkirja oma nõudmistele valitsusele ja parlamendile. Valitsus pole seni täitnud ühtegi Eesti Pensionäride Ühenduse eestvõttel esitatud nõudmist: et sotsiaalmaksuna kogutav 20 % pensioniosa kasutataks täielikult ja sihipäraselt praegusteks pensionideks, et pensionifondi kogunenud 1,7 miljardit krooni makstaks pensionideks ja et pensione indekseeritaks suhtena keskmisse palka. Valitsus pakkus hoopis riikliku pensioni tõstmise aluste muutmise kolme aasta programmi, mille kohaselt tänu iga-aastasele 100 lisakroonile suureneb pension 2007. aastaks 1000 krooni võrra. Teadagi on pensionärid eakad, neil pole aega oodata, millal vääriline elatusraha tagab neile igapäevase korraliku toimetuleku. Miks ei võiks nimetatud programmiga ette nähtud pensionitõus toimuda korraga? Sellele küsimusele vastas rahandusminister, et sellega löödaks riigieelarve tasakaalust välja. Siis tuleb valitsusel leida tasakaalustamiseks teisi võimalusi. Ei saa ju pensionärid olla see osa ühiskonnast, kellega manipuleeritakse. Paraku hakati läinud aastal pensionikassasse kogunevast sotsiaalmaksust kandma II sambaga liitunutele 4 %, mille võrra pensionäride arvele jääb vähem pensioniraha. Selline on olukord praegu “pensionirindel”. Mis edasi saab? Läinud nädala lõpul korraldas Eesti Pensionäride Ühendus Palmse mõisas seminari, milles osalesid meie poolt ühenduse maakondade organisatsioonide esimehed ja teisalt 3 külalist: Euroopa Eakate Inimeste Platvormi AGE esindaja Edward Thorpe Brüsselist ja Suurbritannia pensionäride organisatsiooni Aidake Eakaid 2 esindajat. AGE esindab eakaid Euroopa Liidus ja loob oma organisatsiooni struktuuri Liidu riikides. Eestisse tuldi eesmärgiga luua ka siin organisatsiooni võrgustik. Tutvunud Eesti Pensionäride Ühenduse struktuuriga, nentisid külalised, et siia sõideti õpetama, aga siin selgus, et hoopis neil tuli siit õppida, kuidas riiki katvat võrgustikku luua, seda juhtida ja tegutsemas hoida. Ka kiitsid nad meie pensionäride organisatsiooni lobitööd: allkirjade kogumist, läbirääkimisi valitsuse ja parlamendiga jm. Muidugi said meie pensionäride organisatsioonide juhid suhtlemisest külalistega hulga kogemusi, aga oluline on siiski strateegia, kuidas edasi toimida. Eakate soovitud tulemust ei andnud arutelu Riigikogu sotsiaalkomisjonis, kuhu lõpuks jõudsid lehed 25 380 pensionäri allkirjaga. Sotsiaalkomisjoni ainus otsus oli korraldada lähemal ajal nn seenioride parlament — pensionäride esindajate kohtumine Riigikogu ja sotsiaalkomisjoni esindajatega. Vaevalt on sellisest kohtumisest midagi tulemuslikku oodata, sest juba vähemalt kolm aastat on peetud neid kohtumisi, kus eakad toovad taas esile oma mured, mis eelnevate aktsioonide, kohtumiste ja läbirääkimiste põhjal funktsionääridele niigi teada. Õnneks pole pensionärid oma mures üksi. Läinud nädalal tegi grupp juriste Eesti Pensionäride Ühendusele ettepaneku esindada pensionäre kohtus riigilt kogumispensioni käivitamise tõttu saamata jäänud pensioniraha väljanõudmisel. Kui pensionäride nõudmisi järgmise aasta eelarves ei arvestata, siis annab Eesti Pensionäride Ühendus asja kohtusse. Asjaolusid uurinud juristide ettepanek näitab, et eakate nõudmised on põhjendatud ja riik on juba eelmise valitsuse ajal nn kogumispensioni seadustamisega toiminud ebaõiglaselt. Eelarve menetlemisest sõltub ka Pensionäride Ühenduse otsus pensionäride massilise meeleavalduse suhtes, mille korraldamist Toompeal Riigikogu ees ja ka kõikjal maakondades on ühenduse juhatus arutanud. Kui selle järele tekib vajadus, annab ühendus sellest kindlasti Videviku ja ka teiste meediakanalite kaudu eakatele teada. Nii töötajate kui pensionäride nõudmiste esitamine on normaalne nähtus demokraatlikus riigis, nagu ka peaminister Juhan Parts on tunnistanud. Mis siis meie riigis mäda on? Ilmselgelt on vildakas nii eelmiste valitsuste kui ka praeguste riigijuhtide ja riigikogulaste MÕTTEVIIS, et pensionärid on nagu teisejärgulised inimesed, kes nõuavad midagi enneolematut. Nagu üks endine valitsusjuht on öelnud, et “anna neile kui palju tahes, ikka on vähe”. Kuid eakad ei soovi midagi enamat kui seda, mis seaduse kohaselt peaks neile kuuluma ning mis tagab neile rahulolu ja kindlustunde. Rein Vaher |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||