|
||||
Nr 44 (651) Neljapäev, 13. november 2003 |
||||
Arhiiv |
Öö on kudunud uduvihmade kanga, Pilvede pangad Ühtsoodu vajuvad Sooja sajuga Üle kõrre ja söödi (M. Raud) Taas on õhk raske ja hall. Kaamose äng. Vahel tundub, et kõik need omakseid igatsevad hingekesed, need kuuvarjutused ja tuhisevad päikesetuuled mõjutavad meie elu, mõtteid ja tegusid märksa rohkem ja märksa imelikumalt kui aimatagi oskaks. Äkki on ühiskonna huvikeskmesse kerkinud pensionär kui nähtus. Mitte kui inimene, blond või brünett, daam või härra, veetlev või igavavõitu kaaslane. Mitte kui tuntud füüsik, geoloog või kirjanik, riigitegelane või karjanaine, vaid nähtus, kes-mis seisab kivina ees Eesti eduteel. Teda, seda penskarit on meie väiksel kodumaal lihtsalt liiga palju. Nõnda ta ongi kõikjal risti-põiki jalus. Vikerhommikus räägivad Anne Erm ja Märt Treier abilinnapea Anders Tsahknaga, jutuks kodutute olukord ja vaestemaja ehitamine. Valus teema, mis sisuldasa peaks igaühe hinge kriipima. Aga ei, elegantse kaarega jõutakse peagi eakateni. Et võiks ju neilegi selliseid maju püsti panna, kus nad üheskoos pesitseksid ja lõbusasti kaarte taoksid. Et sellised majad, sotsiaalmajad nimelt, on ammugi olemas, ei oldud muidugi kuuldudki. Ent veelgi kummastavam oli see, kuis itsitades elumuljeid jagati. Nimelt olevat üks näinud kohvi joovat pensionäri. Ja teine teadis, et ostetud saiakenegi kõrvaseks. Ei, mitte üks, vaid koguni kolm saiakest on mõni pensionär ära söönud!!! Nõndaviisi. “Verinoor” Anne Erm muidugi ei tarvitse teada, Märt Treier aga võiks ju vähemasti kuulnud olla, et pensionär ei ole homo sapiensi varieteet, liigituse aluseks on vaid väljalaske aasta. Paraku, sellest lähtuvalt riputatakse varem-hiljem pensionärisilt kaela kõigile. Ei pääse sellest itsitajadki. Banaalne tõde, mille ülekordamisel ei olekski mõtet, kui pensionäride (resp pensionide) teema ei oleks praegu ühiskonna huvikeskmes. Paraku mitte seepärast, et eakate inimeste elu lahedamaks muuta, vaid ikka euronõuete tõttu. Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksis on nimelt sätestatud, et 30-aastase pensionistaaži korral peaks hüvitis olema 40 % meeslihttöölise palgast. Muidugi on ammugi selge, et kõik euronormid meile ei sobi. Ega sobi seegi. Meeslihttöölisi on meie statistikaameti andmeil Eestis vaid 1897 inimest. Mullu oli nende palk 4107 krooni. Niisiis ületas 30-aastase staažiga inimese pension (1395 krooni) juba nõutava 40 %, see oli 42,3 % palgast. See aga peaks kinnitama, et kõik on kõige paremas korras. Paraku ei ole, ning see ongi valitsust sundinud pensioniprobleeme arutama. On kahju, et jutt keerleb ainult raha ümber, selle ümber, et seda kas ei ole üldse või on liiga vähe. Loomulikult on raha oluline, isegi väga. Ent see ei ole kaugeltki ainus eakaid häiriv küsimus. 10. novembri Postimehes arvab sotsiaalminister Marko Pomerants, et häda ongi selles, et rahvale on vähe selgitatud, mis meid rahvastiku vähenedes ja vananedes ees ootab. See nüüd küll tõsi ei ole. Noid püramiide on joonistatud aastaid. Ja edasi. “Minu meelest ei võta keegi midagi pensionäridelt ära. Vastupidi, tänased töötegijad kannavad suuremat koormust kui praegused pensionärid oma tööeas, sest nad maksavad sotsiaalmaksuna pensioni praegustele pensionäridele ja koguvad oma palgast ka iseendale pensioni… Võib-olla olid praegused pensionärid eelistatud olukorras mõnel teisel ajal — näiteks said omandada korteri tööaastate eest saadud kollaste kaartide eest… Kuskil pole olemas mingit tänaste pensionäride teenitud raha, mille me ära võtame… Ees on ühinemine Euroopa Liiduga. See mõjutab hindu, palku, elujärge. Enne, kui need mõjud pole selged, ei tasu pensioniindeksiga mängida.” Tuletagem meelde, et II sambasse maksab tööandja palgalt 2 %, riik (pensionikassa) aga 4 %. Tuletagem meelde sedagi, et tasuta lõunaid ei ole praegu, ei olnud ka minevikus. Tasuta kooliharidus, stipendium, ühikaüüri naeruväärne 70 kopikat tuli ju praegustele töötajatele, ka otsustajatele, toonaste töötegijate, tänaste pensionäride taskust. Erastamisprotsessis sünniaastat ei küsitud, kollane kaart ei olnud pensionäri eelisõigus. Ja lõppude lõpuks — kui Euroopa Liidu mõju (pensionäride) elujärjele saab valitsusele selgeks, on ehk liiga hilja ja kindlasti liiga kulukas vigu parandada. On aeg teha selgeks üks lihtne tõde — pensionärid ei ole tulnukad, tublidele noortele tööinimestele ristiks kaelas. Nad on nendesamade nooremate isad-emad, vanaisad-vanaemad, onud ja tädid. Eluaeg tööd teinud, teeksid veelgi, kui neid vajataks. Ja see, et nad vahel kohvi joovad ja paar-kolm saiakest ära söövad — no andke andeks, eks igaühel ole omad vead! Ütlesin eespool, et mitte ainult rahast… Just suhtumine, see meie-nemad vastandamine häirib kõige enam. Aeg-ajalt see lahvatab, lahvatab just siis, kui kõne alla tuleb raha. Hoiakute kujundamine on ehk raske, ent teha seda tuleb. Ennekõike on see kivi valitsuse kapsaaeda. Ei ole valitsus suutnud, ei ole tahtnudki suhelda eakate ning nende organisatsioonidega kui arukate partneritega, otsida ja üheskoos ka leida lahendusi. Suhtumisega “Talinast ja maksame” Euroopa Liidu liikmena usutavasti kaugele ei jõua. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||