|
||||
Nr 43 (650) Neljapäev, 6. november 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Pühapäeval korraldavad Eesti Naislaulu Selts, Eesti Naisliit ja mittetulundusühing Eesti Pere isadepäeva puhul Estonia kontserdisaalis piduliku kontsertaktuse. Muuhulgas kuulutatakse seal välja järjekordne aasta isa. Kes selle tiitli saab, on esialgu teadmata, kuid selle saab kindlasti üks “õige eesti mees”. Missugused tunnused iseloomustavad õiget meest? Enamik meie hoiakutest, sealhulgas need, mis puudutavad mehi ja isasid, on ju tingitud traditsioonilistest normidest, mida meie ühiskonnas juba ammu ja alati on isadele kohaseks peetud. Ehkki nendes arusaamades on just viimastel aastakümnetel toimunud suuri muutusi, püsib ettekujutus tüüpilisest perekonnast ja isa rollist siiski muutumatuna läbi aastasadade. Isad olgu jõulised, aktiivsed tegutsejad, emadele jäägu hoolitseja roll. Võib küsida, kust on need stereotüübid pärit, miks nad veel tänaseni kehtivad. Sotsiaalteadlased viitavad ajaloolistele põhjustele — mehed kui füüsiliselt tugevamad on alati olnud otsustaja eelisseisundis, naised on aga paratamatult hõivatud järelkasvu eest hoolitsemisega, pidanud rohkem kodus olema ja jäänud seetõttu kogu ühiskonda puudutavate otsustuste tegijate ringist välja. Sageli tsiteeritakse selle rollijaotuse illustreerimiseks Venemaa 16. sajandi ürikut, kus on muuseas kirjas: “Naine küsigu oma mehe käest järele, kuidas ta Jumala ja mehe meelepärast võiks olla. Naine heitku igas asjas oma mehe alla, pangu mehe sõnu tähele. Tulgu mees või külaline, naine istugu alati näputöö juures: sellest saab temale au ja kuulsus osaks. Kui naine mehe juhatust aga tähele ei pane, siis peksku mees teda piitsaga, küll mitte teiste ees, vaid nelja silma all, kusjuures naine oma mehe peale mitte vihaseks ei tohi saada.” Sellele ürikule viidates kirjutas Anton Hansen Tammsaare sajand tagasi: “Euroopa seltskond on suuremalt jaolt ikkagi veel selle vaate vangis, et naisterahvas niisuguse mõistusega inimene ei ole kui meesterahvas. Ainult edulisemad ringkonnad ja laiema silmavaatega inimesed on endid sellest eelarvamusest suutnud vabastada.” Tänapäeva Eesti peres käivad tavaliselt nii isa kui ka ema tööl, võtavad lapsepuhkust ja otsustavad oluliste asjade üle koos, ometi, nagu näitavad uuringud, jagunevad nüüdki nende rollid üsna ebavõrdselt — emad kulutavad kodustele majapidamistöödele isadega võrreldes oluliselt rohkem aega, tehes ametitööle justkui veel ühe tööpäeva lisaks. Kuidagi väga Vene 16. sajandi traditsioonide moodi kõlab, kui öeldakse, et naine peabki hoolitsema mehe ja laste eest. Aga mis teha, eks suur osa stereotüüpidest sünni juba lasteaedades ja koolide õppekavadest. Rolliootused pannakse paika juba väga varakult. Ja kui (noor)mees isaks saab, oodatakse temalt eelkõige seda, et ta hästi teeniks, kodu rajaks ja seda kaitseks, perele autojuhiks, lastele treeneriks, juhendajaks ning õpetajaks oleks. Mida aga isad ise väärtustavad? Mõned viimastel aastatel korraldatud lasterikaste perede isade küsitlused on näidanud, et tähtsaimaks peetakse perekonnaelu, seejärel lastele võimalikult hea hariduse ja enesetäiendamise võimaldamist. Olulisel kohal on isadele kutsetöö ja lemmikharrastused. On probleeme majandusliku olukorra ning töövõimalustega. Küsimusele “Millega Te kõige rohkem rahul ei ole — mis Teid riigis ja koduvallas/kodulinnas häirib, pahameelt tekitab?” on vastatud, et kui enne valimisi räägitakse palju perede tähtsusest, siis tegelikus elus jääb riigipoolne tugi tagasihoidlikuks, häirib töökohtade vähesus. Häirib kuritegevuse vohamine, turvalisuse puudumine, omakasu taotlemine, ükskõiksus perede toimetuleku suhtes. Lastetoetused on liiga väikesed. Tuleks rohkem toetada peresid, kus on õpihimulisi lapsi, et majanduslik olukord ei jääks haridusteel takistuseks. Kõigil lastel peaks olema koolis lõunasöök tasuta. Maksud peaksid sõltuma laste arvust peres. Enam tähelepanu tuleks pöörata laste kaitsmisele saasta eest (vägivallasaated televisioonis, alkohol, tubakas, narkootikumid ja muu). Rohkem tuleks luua tasuta spordi-, mängu- ja enesearendamisvõimalusi. Üks sammuke emade ja isade murede leevendamise suunas on kindlasti vanemahüvitis, mida tõenäoliselt hakatakse rakendama järgmise aasta algusest. Muidugi ei ole riigi poolt vanemahüvitiseks eraldatav umbes 450 miljonit krooni veel selline stiimul, mis tingimata Eestis sünnituste arvu meie rahvastiku taastootmiseks vajalikule tasemele tõstaks, kuid vähemalt annab see samm teadmise, et riik otsib võimalusi, kuidas emasid ja ka isasid toetada. Kui nüüd järgneksid veel mõned pikad sammud sotsiaal- ja hariduspoliitikas, võiks isegi uskuma hakata, et valitsus tõesti mõtleb, kuidas aidata peredel toime tulla. Tõenäoliselt tulevad need teemad kõne alla ka mittetulundusühingu Eesti Pere ümarlaual “Isad perekonnas ja ühiskonnas”, mis algab reedel, 7. novembril kell 12 Eesti Rahvusraamatukogus. Osalevad psühholoogid, sotsioloogid, pedagoogid, demograafid, juristid, poliitikud. Uksed on avatud kõigile. PEETER MAIMIK
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||