|
||||
Nr 42 (649) Neljapäev, 30. oktoober 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Kas Meeta sööb palju? Mu talumehest isa meenutas nii mõnelgi korral üht omal moel tähendusrikast juhtumit kolmekümnendatest aastatest. Läinud ühe talu perenaine naaberkülla väisama oma sugulast, jõuka suurtalu perenaist. Lasknud siis perenaine lauale tuua rulaadi ja salatit, munakooki ja koorega kohvi. Prouad maitsnud pisut head-paremat, mõlgutanud mõtteid elu üle. Muuhulgas kurtnud perenaine, et küll see tema teenijatüdruk Meeta olevat alles suure söömaga, lausa ablas: pistvat korraga kinni suure kausitäie lõssiga keedetud kruubisuppi, peotäie soolasilku ning terve kannika leiba takkapihta. Tema ise aga, perenaine, saavat söönuks lausa tühjast asjast — lõikavat mõne killu suitsusinki pannile, löövat paar muna peale, tass koorekohvi ning tükk saia juurde, ja polevatki muud suuremat vaja… Perenaise loogika järgi olid Meeta-taolised suure isuga silgusööjad vägagi tänamatud, kes peale söögi, laua lausa lagedaks pugimise nõuavad töö eest veel palkagi. … Praegune keskmine palk on meil teadupärast juba rohkem kui seitse tuhat krooni. Keskmist mõjutavad ju ka direktorite, juhatuste liikmete ja riigikogujate suurpalgad. Keskmine teenistuja ei saa sestap ju mitte keskmist palka, vaid märksa madalamat. Ega TALO siis põhjuseta kõrgharidusega inimestele vähemalt keskmist palka nõua ning oma nõudmiste saavutamiseks taas streikigi plaanitse. Ning sagedasti vaid räimega piirduvatel pensionäridel on järjest raskem toime tulla, sest hinnad muudkui kerkivad. Kuidas väärikalt toime tulla? Kui rahandusminister Taavi Veskimägi selgitas-põhjendas Riigikogu ees 2004. aasta eelarvet, serveeris ta tulumaksumäära 2-protsendilist vähendamist kui vägagi suurt vastutulekut madalapalgalistele — neil jäävat sel moel edaspidi mitukümmend või lausa mitusada krooni kuus rohkem kätte ning see võimaldavat inimestel väärikalt toime tulla. Samaaegu on aga paraku hästi teada, et kümneid tuhandeid kuus teenivad isikud saavad seeläbi tuhandeid kroone enam kätte, kuid nende toimetulek on selletagi kindlasti igati väärikas. Et aga kõnealune tulumaksumäära vähendamine jätab riigikassa ilma nii mõnestki tulumiljardist ning sunnib tõstma lõivusid ning kaudseid makse, aheneb madala sissetulekuga inimeste võimalus väärikalt toime tulla tuleval aastal märgatavalt. Rääkimata paljude sotsiaaltoetuste kärpimisest ning keskmise pensioni ostujõu langemisest. Sest valitsuse lubatav napp sada kroonikest pensionitõusu alles 2004. a aprillis jääb ju kommunaalteenuste, ravimite ning toidu- ja esmatarbekaupade Euroopa Liiduga ühinemisega seotud hinnatõusule mitmekordselt alla. Ning ka kurioosseks peetav 500-kroonine toimetulekupiir jääb endiselt kehtima. Alla 5 protsendi Veel 2000. aastal kulutati Eestis pensionideks 7,6 protsenti SKP-st. Ungaris on vastav näitarv 10 % ning Poolas koguni 14 %. Aga tänavu läheb Eestis pensionideks vaid veidi vähem kui 5 protsenti SKP-st ning tuleva aasta riigieelarve eelnõu põhjal on näha, et tuleval aastal on see näitarv juba kõigest 4,5 % ümber. See taandareng näitab, et eakad inimesed, pensionärid, saavad oma kasinale toidulauale järjest vähem räimi osta. See on tõend valitsuse hoolimatust, lausa vääritust suhtumisest eakatesse ja invaliididesse. Res Publica esimees, peaminister Juhan Parts deklareeriski kuu aega tagasi sõnaselgelt: majandus olevat tähtsam kui sotsiaalprobleemide lahendamine. Järelikult on inimene J. Partsi meelest sootuks madalamal kui kaubad, finantsid ja tootmisvahendid. Ta justkui pole eales kuulnudki, et Eesti konkurentsivõimet ei paranda mitte madalad maksud ning rikaste ja säravate aina kõrgemale kerkivad sissetulekud, vaid igas mõttes turvaline elukeskkond, väärikalt toime tulev, oma riigiga rahul olev ning vajaduse tekkides riigilt tuge saav rahvas. Juba 1939. aastal kirjutas Ilmar Rebane oma töös “Sotsiaalpoliitika…”: “Rakendades vahendeid inimese tööjõu, tervise ja enesetunde säilitamiseks, kaitseb sotsiaalpoliitika ühtlasi töötaja moraali ja väärikust, otsides vahendeid selleks, et ühiskond tõstaks töötaja kõrgemale kaupade ja tootmisvahendite positsioonilt… Iga riik ja ühiskond on huvitatud püsivusest ja sisemisest rahust, ühiskondlike jõudude sobivusest. Õigest sotsiaalpoliitikast sõltubki otsustaval määral ühiskondliku elu ja riigi poliitilise korralduse püsivus.” Millal (ja kas) EV valitsus seda mõistma hakkab, mis on tegelikult riigis kõige tähtsam? ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||