|
||||
Nr 41 (648) Neljapäev, 23. oktoober 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Me elame huvitaval ajal. Mitte ainult meie endi arvates. Just nii arvasid ka kaks inglise härrasmeest, kes nõustavad Eesti kriminaalpreventsiooni ametnikke. Nad tõdesid ka, et palju tuleb veel ära teha, et muuta meie elu siin turvalisemaks. Nad olid jahmunud hiljutisest juhtumist Lasnamäel, kus tapeti inimene. Püüdes olukorda veidi pehmendada, ütlesin, et eks kuritegevust ole ka Inglismaal. Asjaolusid teades väitsid nad kindlalt, et meie väikest rahvaarvu arvestades on meil kuritegevus Suurbritanniaga võrreldes hirmsuur. Kuritegudest kuuleme iga päev, vähemal või suuremal määral on mingid juhtumid puudutanud nii noori kui vanu, kuid mitte sellest ei tahtnud ma teile rääkida. Kultuuri tarbime kõik. Kinoskäigud ja raamatute soetamine. Alles lugesime, et Tallinna Linnavalitsus müüs maha hoone, kus me aastakümneid Sõpruse kinos filme nautisime. Nüüd läks hoone erakätesse ja kino enam pole. Peaaegu sama juhtus Eliel Saarineni projekteeritud hoonega Pärnu maanteel. Lootkem, et see lugu ei lõpe nii drastiliselt, et 90 aastat samas kohas tegutsenud raamatukauplus, nüüdse nimega Rahva Raamat, päris ära kaob. Selle vastu on protesteerinud kultuuriinimesed, kirjanikud ennekõike, kogutakse allkirju eraomanduse laiutamise vastu. Tegelikult ei saa ju eraomanike kohta midagi halba öelda. Kui asjamehed juba maja neile müüsid, siis hakkavad seal toimima ärisuhted. Iseasi, kas kõike on vaja müüa. Ärevaks teeb linnaisade mõttelaad täita linnakassat Patkuli trepi, Matkamaja jt muinsusväärtusega objektide müümisega. Läinud nädalal tuli teade veel ühe kino — Kosmose — müügist. Aga ka sellest kõigest ei tahtnud ma rääkida. Mis asi on ühiskondlik kokkulepe? Mina seda öelda ei oska. Ilmselt ei oska seda öelda ka asjaosalised ise, miks muidu on selle allkirjastamisega tekkinud erimeelsused. Meie lugejaid see lepe igatahes ei puuduta, sest pensionäride kohta pole selles otseselt kriimu ridagi. Aga sellestki ei tahtnud ma rääkida. Muidugi on kõik riigis juhtuv vähemal või suuremal määral seotud ka meie ajalehe lugejate — eakamate riigialamatega, kes samuti jälgivad arenguid riigis. Kas või arutelu emapalga üle. Eakad on sellega seotud oma laste või lastelaste kaudu, mis nendegi elu mõjutab. Paljud lapsed toetavad oma kehvemal järjel olevaid vanemaid või vanavanemaid. Kui aga noortel lapsesoetamise ajal endalgi kitsas käes, pole neil võimalik kedagi toetada. Aga ka sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin hoopis rääkida ÕIGLUSTUNDEST, meie kõigi, eriti aga eakate õiglustundest. Järjekordselt on puudutatud just kõige haavatavamate — pensionäride õiglustunnet. Tuletagem meelde Riigikogu eelmise koosseisu ajal lahvatanud arutelu parlamendiliikmete lisatasude üle. Nüüd on ajakirjanikud välja uurinud, et Riigikogu liikmed kasutavad neile määratud 7800-kroonist sõiduhüvitist autode liisimistasude maksmiseks. Riigikogu juhatuse otsuse kohaselt on sõidukulud ühissõiduki (sh takso), kütuse, parkimisteenuse, sõiduki üüri või muu transporditeenuse kulud. Et juhatus on nii määranud, tuleks juhatusel ka korra täitmist jälgida. Paraku võisime läinud nädalal lugeda Riigikogu juhataja Ene Ergma kommentaari, et ta polevat klassijuhataja, kes peaks parlamendiliikmeid nagu õpilasi kontrollima. Kes siis peaks? Õiglustunnet riivab ka saadikute mõttemall, et neid jätab täielikult külmaks meedia ja üldsuse pahameel liisingumaksete üle. See osutab järjekordselt sellele, et võim, s.t rahva valitud saadik võõrandub rahvast. Võib mõista 1900-kroonise keskmise pensioniga eakate pahameelt, et kõrgepalgalistele saadikutele nende valijatega kohtumisele sõitmiseks määratud sõidukulu kasutatakse kallite autode liisingumakseks. Et liisingu lõppedes on saadikuil võimalik see auto täielikult enda omandusse saada, siis tähendab see seda, et maksumaksjad kingivad saadikuile sõiduki, mõne puhul koguni tema abikaasale. Ei saa tõsiselt võtta osavate sõnaseadjate väiteid, et pärast saadiku-(ja liisingu-)aja lõppemist need autod neile enam ei kõlbavat, et kolme-nelja aastaga on nad autod vrakiks sõitnud. Niisiis seavad seaduseloojad end rahvast kõrgemale kõiges, ka olmeprobleemides. Kui enamik rahvast sõidab vähemalt kümne aasta vanuste sõidukitega, siis neile ei kõlba kolme-nelja aasta vanunegi. Saadikud, tulge Toompealt alla mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes! Rein Vaher |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||