|
||||
Nr 40 (647) Neljapäev, 16. oktoober 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Aastaid tagasi nimetati 1. oktoober rahvusvaheliseks eakate päevaks. Et samal päeval oli ka muusikapäev, seda tuletasid raadio ja televisioon meelde küll kontsertide, küll intervjuudega. Eakate päev… Eakate päev ei ole paraku oluline kellelegi peale asjaosaliste endi. Elukaares, tolles Sotsiaalministeeriumi eakate poliitika komisjoni ametlikus häälekandjas on öeldud, et rahvusvaheline eakate päev esitab vanematele inimestele üleskutse tervislikeks eluviisideks, kutsub matkama, ekskursioonides osalema, loodust nautima. Ühiskond peaks sel päeval oma mõttes eakatele rohkem ruumi leidma ja oma tegudes selle päeva pidulikumaks ja kaunimaks muutma. Tegelikkus on aga selline, et eakaid ei tervitanud nende päeval ükski pensionäride organisatsioonide juht, ei õnnitlenud ega kiitnud eakaid kodanikke linnapead, maavanemad, rääkimata presidendist, Riigikogu esimehest, pea- või sotsiaalministrist. Veelgi enam, peaminister mainis just tol päeval nagu muuseas mokaotsast, et indekseerimine tõstab tuleval aastal pensioni ligi 100 krooni (mis olevat vanale inimesele koletusuur summa) ning mingile muule pensionitõusule loota ei maksa. Et hindade tõus selle kasvu juba ette ära nullib, seda pole mõtet nimetadagi. Muidugi tähistati eakate päeva. Eakad ise pidutsesid päevakeskustes ja oma klubides, oli ilusaid koosistumisi kohvilaua taga, oli meeleolukaid kontserte ja spordivõistlusi. Kõike oli. On tore, et kõikjal leidub eestvedajaid ning ärgitajaid, et üheskoos suudetakse elu sisukamaks muuta. Eakate poliitika komisjoni esimees Helmen Kütt rõhutas, et eakatel on põhjust tunda rõõmu elust ja elamisest, sest aastatega kogunevat tarkust annab ainult elukool. Ta soovis kõigile tervist, õnne, armastust ja hingerahu. Kaunid sõnad, head soovid. Paraku on soovidega nii, et kui just kuldkalake ei ole võrku jäänud või loll-Ivanuðka kombel võluhaug kinni püütud, siis soovid tavaliselt täituma ei kipu, peab ise vaeva nägema, et helesinine unistus elutegelikkuseks muutuks. “Õnne võib saavutada nii andes kui võttes, nii oma töövilju lõigates kui ka neid kinkides. Õnn on see, kui oskad nautida nii leiba kui ka ideid,” meenutas H. Kütt ühe filosoofi sõnu. Töövilja ärakinkimise rõõm on meie eakatele tuttav. Iseasi, kas ka õnnestav. Võib üles kutsuda positiivne olema ja positiivselt mõtlema. Kui aga piinab hirm homse ees, on raske rõõmus olla. Ideesid võib nautida küll, kuid nagu igasugune nauding, eeldab seegi, et leib on laual, tuba soe ja kuuse alla kolimise hirmu ka ei ole. See teema muutub üha aktuaalsemaks just praegu, kus pensioni ja keskmise palga suhe aina halveneb, sotsiaalvajadusteks minev raha (5 % SKP-st) on Eestis peaaegu kolm korda väiksem kui näiteks Poolas, kaks korda väiksem kui Ungaris jne. Pensionikassasse on külmutatud paar miljardit, pensioni II sammas kurnab noorte inimeste tulevase pensioni nimel praeguste eakate leeme üha lahjemaks. See kõik on teada ja just see on põhjus, mis sundis Pensionäride Ühenduse algatama allkirjade kogumise, taotlemaks valitsuselt pensionäride huvide arvestamist. On kahju, et teine eakate ühendaja, Eesti Pensionäride Liit keeldus pensionäride huvide eest seismast. On ometi loomulik, et üheskoos ollakse tugevamad ja ühiste huvide eest seistakse ühiselt. Igas suuremas erakonnas on ka pensionäride koondis, Rahvaliidul, kuhu omal ajal sulandus EPPE, on pensionäride kogu Tegusad. Nüüd on aeg, et ka erakondade pensionäride rühmad asuksid teokalt ühist asja korraldama. Tollessamas Elukaares küsitakse, mida tuleks teha, et eakate päev saaks oluliseks ka teistele, mida saaksid eakad ise teha. Oluliseks saab see päev ka ametlikult siis, kui eakad ise ühiskonnale oluliseks saavad. Selleks kohviõhtutest ja memme-taadi päevadest ei piisa, selleks on vaja olla poliitikas ja teha poliitikat. Meenutage — kui meie poliitikamaastikul oli veel Pensionäride ja Perede Erakond, mille esindajad olid ka Riigikogus, olid ju asjad veidi teisiti, suhtumised ka?! Rahvaliit lubas pensionäride huve kaitsta. Nüüd on aeg käes seda teha. Asi on ju lihtne nagu ühe telefonikataloogi reklaamis: kui sind ei ole siin, siis sind ei ole olemaski. Ehk teisisõnu: kui eakad ise end nähtavaks-kuuldavaks ei tee, ei tule keegi teine nende eest seda tegema. Sotsiaalministeeriumi eakate poliitika komisjon moodustati aastaid tagasi, tehti ka Eesti eakate poliitika alused. See komisjon peaks olema aktiivselt suunav kõiges, mis puudutab vanemaealiste elu. Eakate poliitika alustes on öeldud: kui on koostamisel eakaid puudutavad otsused, tuleb neid ja nende organisatsioone kaasa tõmmata. Sotsiaalministeeriumi eakate poliitika komisjon peaks arutama ja hinnangu andma kõigile eakaid puudutavatele otsustele, tegema ettepanekuid nende olukorda parandavate meetmete rakendamiseks. See komisjon peaks olema vahendajaks valitsuse ja eakate vahel. Paraku ei ole eakate elus komisjoni kuidagi tunda. Esimehed on vahetunud, koosseis muutunud, vaikelu aga kestab. Praegu on viimane aeg letargiast ärgata. Eestis on ligi 360 000 pensionäri. Praegune sotsiaalpoliitika eirab nende huve. Tuleb üheskoos Riigikogule ja valitsusele teadvustada, et on aeg hakata ajama euroopalikku, inimest austavat poliitikat. Ilusate tühisõnade aeg on läbi. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||