|
||||
Nr 39 (646) Neljapäev, 9. oktoober 2003 |
||||
Arhiiv |
Kes tänapäeval toime tahab tulla, peab õppima, olgu noor või vana. Kuidagi ebaloomulik tundub see, kui õppimisele tahetakse panna peale piirangud. Nii on näiteks pälvinud valitsuse heakskiidu tulumaksuseaduse parandus, mille kohaselt ei laiene senine soodustus enam koolitussummadele, mida alates 2004. aasta algusest makstakse lasteaedadele ja teistele koolieelsetele asutustele. Lastetoetused on aastaid püsinud peaaegu muutumatuna, nüüd tundub kaduvat seegi lohutus, et väikelapsele teadmiste ja oskuste jagamise eest makstut ei loeta tulude hulka. Lastetoetustest rääkides jääb mõistatuseks seegi, miks pole ära muudetud korda, mille järgi niipea, kui esimene laps saab 19-aastaseks, lakkab ta seaduse silmis olemast laps ning senine teine laps muutub justkui esimeseks lapseks. Nii võivad lasterikkad pered juba aastaid imestada, kuidas loetakse esimeseks lapseks nende pere neljandat, viiendat jne last, kui vanemad õed-vennad on jõudnud seaduses fikseeritud piireani. Ja kui lõpuks kõik lapsed on saanud täiskasvanuks, siis seaduste järgi võiks vist lasterikkale isale-emale öelda — teil polegi lapsi! Uut poliitikat ajavad uued poliitikud võiksid nüüd, kus pilt poliitilisel maastikul hakkab selginema, ka selle juba aastaid arusaamatusi tekitanud vastuolu kaotada. Tore, et üha tõsisemalt arutatakse iibe teemadel, kutsutakse noori naisi sünnitama ja pakutakse vanemapalka. Aga kui ema ja isa teavad, et pärast vanemapalga kättesaamist on seis jälle endine — lapsetoetus peaaegu olematu, huvialaringide jms eest tuleb maksta ja koolieelses eas ei lähe see tulumaksuvabastuse alla, siis paneb see tagasihoidlikult öeldes mõtlema. Lasterikaste perede suvepäevadel emade-isade seas korraldatud küsitluste tulemustest selgub, kelle-mille üle nad rõõmustavad ja kelle-mille peale on pahased. Näiteks ootavad pered majandusliku toetuse kõrval riigilt abi laste päevahoiu ja vaba aja sisustamiseks. Muret teeb kindlasti see, et väikesed maa- ja linnakoolid saadetakse hingusele. Lasterikkus iseloomustab ju eeskätt maakohti, asulaid, väikelinnu ja kui sealt lasteaiad-koolid kaovad, toob see peredele kaasa transpordi-, internaadi- ja muud probleemid. Haridus peaks suuremate takistusteta olema kättesaadav kõigile, nii lastele, noortele kui ka vanadele. Elukestev õpe on mõiste, mis ei kuulu kindlasti vaid hariduse valdkonda, vaid sellel on sügav sotsiaalne taust. Riigi hoolitsus peab algama lapse sünniga ja jõudma kõrges eas inimeste koolitamiseni, et nad suudaksid ajaga sammu pidada. Meil aga pole elukestev õpe eriti võimalik, õppekavades on jõnksud sees — mingis eas nõutakse inimeselt ei-tea-mida, siis aga jäetakse ta lihtsalt saatuse hooleks. Nii võibki küsida, kuhu kaovad lapsed, kes kooligi ei jõua. Sissekirjutuse osas on segadus suur ja vaba inimene jääb vabas Eestis sageli omapead. Kohustuslik lasteaias käimine on mõeldamatu, seda enam, et lasteaiamaks on kõrge, huviringid kallid. Aga kuhu kaovad lapsed, kes peaksid kooli tulema ja seal püsima? Tänavale? Omaette probleem on noortega, kellel kool lõpetatud. Paljud jõuavad kõrgkoolidesse, aga teised? Lähevad tööle või jäävad töötuks? Ja lapsed-noored, kes on sattunud kuritegevuse nõiaringi — kas nendele leidubki mingit muud kui kuritegelikku õpetust? Tallinnas Balti jaama taga võib alailma näha hulkuvaid laste- ja noortekampu, kes võiksid niisama ringi jõlkumise asemel huvialaringides millegi õpetliku ja vajalikuga tegelda. Ometi ootavad pered riigilt just seda, et toetataks huviringe, sportimisvõimalusi ja laagreid. Hiljuti esitletud perepoliitikaalase uurimuse kohaselt ootavad vanemad sedagi, et töötajatele võimaldataks vaba päev pereprobleemidega tegelemiseks. Neli meest-naist viiest arvas ka seda, et pensioniskeemide väljatöötamisel peaks arvestama aega, mis töötaja on kulutanud laste eest hoolitsemisele. Suuremat pensioni aga hakkavad tulevikus saama just lastetud ja ühe-kahe lapse vanemad, kes on jõudnud endale pensionile jäämise ajaks piisavalt nii-öelda plusspunkte koguda. Igatahes jääb Eestist vähemalt Põhjamaadega võrreldes mulje kui pensionäri- ja lapsevanema-vaenulikust riigist. Meie rahvas on seni suutnud püsida suuresti tänu sellele, et vanemad põlvkonnad on hoolitsenud nooremate eest neid tulevikuks ette valmistades. Nüüd, kus käib vaid rahalugemine ja üleüldine kihistumine jätkub, võivad lõpptulemusena kõik põlvkonnad ja takkajärele ka meie riik jääda kaotajaks. Kuid ootame ära, mida selle kõige kohta arvab rahvastikuministri juures tegutsev komisjon, kes on 15. novembriks lubanud esitada kava meie riigis valitseva olukorra parandamiseks. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||