|
||||
Nr 37 (645) Neljapäev, 25. september 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Päike käib taas madalalt. Seeneinimesed vahetavad retsepte ja muljeid. Nõnda palju, nõnda lihavaid, nõnda magusaid ühe jalaga ossikesi polevat iial varem olnud. Metsad kisuvad värviliseks. Meelde tulevad kunagi ammu kuuldud värsiread: “Linna kohal käsi laotab punakuldne sügis, tuul see nuuksub aknaaugus, tuhnib leheprügis.” Sügise algus on midagi enamat kui kalendrikevade, -suve või -talve algus. See on rohkem nagu lõpetamise ja uue vastu valmistumise aeg. Ei, mitte villaste sokkide ja kampsikute kudumise pärast. Tuleb talv. Valge, külm… Sellega peab toime saama. Soojast ahjuküljest ning silmavalgusest rohkem on tarvis eneseusku, jõudu olla. Uskuda uue loomist, uue sündimist. Selles mõttes on tollel ooteajal midagi ühist meie praeguse lävepakuhetkega. Oleme üle astunud. Aga täiesti veel ei ole ka. Kõik on endine. Või enam mitte? Peaminister Juhan Parts: “Niisiis, meie valik pöörduda tagasi Euroopasse on olnud ainuõige. Kuid nüüd oleme olukorras, kus pärast pikka spurti peame veel hoogu lisama. Kõik see, mis on olnud, on eelsoojendus. Nüüd peame koondama kõik jõud, et valmistuda stardipauguks vähem kui kaheksa kuu pärast. Me peame endalt küsima, kus Eesti tänasel päeval on, ja vastama ausalt… Aega soojendusringiks enam ei ole… Ületuleval nädalal antakse stardipauk liidu tuleviku aruteluks liikmesriikide valitsuste vahel ning minu kohustus on seista selle eest, et meie hääl kõlaks ja huvid saaksid kaitstud. Et Eesti jääks alati Eestiks. Et elu läheks paremaks.” (PL, 20. sept.) Kaunid sõnad. Sõnad, mida tahaks uskuda. Ent liiga sügavaks on kaevatud kraav sõnade ja argielu vahel. Äkki tõusid avalikkuse huviorbiiti ääremaa vallad, kus euroliidule kõvahäälne ei öeldi. Kuidas? Miks ometi? Sealne rahvas kohe teab, et kui tuleb eurovalitsus, võetakse pension hoopis ära. Keegi ju rääkis… Paraku kinnitab prominentide üllatus taas kord, et ikka istub Toompeal neid, kellele Eesti tähendab Tallinna linna, kes pole kuulnudki, et paljudesse küladesse ei käi ühtki ajalehte, et veneaegne raadio ei mängi ammugi, et vana televiisor ei näita enam isegi ETV-d. Aktsiisimaksude tõus on juba teada, sellest tulenev hinnatõus alles ootamas. Bensiini ja suhkru hind on pärmiefektiga, neist johtub palju muu kallinemine. Endine president Lennart Meri on nimetanud lollideks kõiki, kes söandasid ei öelda. Niisiis umbes kolmandikku hääletanuist. Jäägu see eksriigimehe ja kirjaniku südametunnistusele, küllap pole tema erand – on teisedki vahel enne öelnud, siis mõelnud (kui ikka üldse mõelnud on). Nõnda nentis nüüd juba endine rahandusminister Tõnis Palts rõõmsameelselt, et hinnatõus muidugi tuleb, ent elu läheb paremaks, maksukoormus väheneb 0,6 protsenti — 100 krooni pealt 60 senti. Selle eest saab ju toosi tikke, jääb veel ülegi. Kiuslikule küsimusele, kuidas paraneb nende elu, kes makse ei maksa — pensionärid, töötud, kokku rohkem kui kolmandik rahvast —, sellele kiuslikule küsimusele vastas Tõnis Palts enesekindlalt. Vastas seda, millest mitu ministrit mitu aastat on rääkinud —sotsiaaltoetused on korrast ära, raha saavad need, kes ei peagi saama. Selles vaja kord majja lüüa ja ongi kõik hästi. Tule taevas appi, kui kaua tohib rääkida toetusepettustest ja uskuda (panna inimesi uskuma), et toetuse najal elamine on loomulik elamise viis?! Selline (kas või alateadlik) suhtumiste kujundamine — aga kui inimesele pidevalt selgeks tehakse, et ta on äpu, et teised tulevad toime, tema mitte, siis inimene lasebki käed rüppe —, selline hoiakute kujundamine, selline riiklik ajupesu on seda kummastavam, et samas rõhutatakse ju pidevalt, et euroliidus peab eestlane uueks inimeseks saama, senine laiskus ja lodevus tuleb maha jätta, tööviljakust kümnekordistada. Pärast balliööd olevat vahel jalad-maast-lahti tunne. Ei tea, ei mäletagi enam, mis oli päriselt, mis kujutlustes. Tundub, et nüüd on meie võimumeestelgi käes ballilt tulemise udune hommik. Paraku on aeg argipäeva ärgata. Jah-sõna on käes. Ent kõik see, mida me ammugi teadsime — ootav hinnatõus, euronõuded, uued seadused —, nõuab asjalikku tegutsemist. Euroopa tavad ei ole sõnakõlks. Eesti elu nende tavade järgi seadmine oleneb seadjatest. Igaühest eraldi, kuid seadusandjatest ning täitevvõimust ennekõike. Toimetuleku piir on püsinud aastaid tunduvalt allpool tegelikku toidukorvi hinda. Tulevaste pensionäride pensioni II sammas seati seadusega praeguste pensionäride õlule. Sotsiaalminister aga leiab, et probleemi polevat, sest “pensionid on ju indekseeritud”(!!!). Neid näiteid võiks lõpmatuseni jätkata. Ent milleks? Need on ju kõigile teada. Need on probleemid, mis tuleb lahendada, tulnuks juba enne eurohääletust. Kuid nüüd aeg enam ei oota. Ballimuusika on läbi, aeg ärgata argiasjadesse. IMBI JELETSKY
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||