|
||||
Nr 36 (643) Neljapäev, 18. september 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Meie nimetamine euroliidu liikmeteks on juriidiliselt praegu veel ennatlik. Õigusaktide kohaselt saame nendeks alles tuleva aasta 1. mail, mil Euroopa Liidu liikmesriigid meid koos 9 muu, enamasti Ida-Euroopa riigiga ametlikult endi hulka hääletavad. Oluline etapp sel teel sai läbitud läinud pühapäeval, mil Eesti rahvas rahvahääletusel küllalt suure ülekaaluga otsustas liiduga ühineda: liitumise poolt oli 66,92 % hääletanuist, vastu 33,08 %. Tõsi küll, osavõtt rahvahääletusest jäi loodetust väiksemaks: oma arvamust käis avaldamas ligi 550 000 ehk 63,4 % hääleõiguslikest kodanikest. (Võrdluseks — viimases, põhiseaduse rahvahääletuses 1992. aastal osales 67 % kodanikest. Seekord loodeti osalusprotsendiks koguni kuni 78.) Võib vaid arvata, et osalejate hulk jäi loodetust väiksemaks sügiseste aia- ja põllutööde tõttu, mida kaunid ilmad soodustasid. Sellele osutab ka küllalt suur eelhääletajate hulk, ligi kolmandik ehk 173 590 kodanikku. Välismaal hääletas 4930 kodanikku. Need on arvud, mis otsustasid meie saatuse. Milliseks see kujuneb? Praegu on raske midagi kindlat arvata. Rahvahääletuse-eelseid vaidlusi meenutades võiks öelda, et valida tuli meil kahe halva vahel. Lootkem, et valisime neist parema. Pole ju kummalgi poolel — EL-i pooldajatel ega vastastel — mingeid kindlaid arve, tõestusi ega näiteid. Agiteerimine käis rohkem emotsioonide tasemel. Isegi viimasel osapoolte televaidlusel, milles osalesid ühelt poolt praegune ja kaks endist peaministrit ning teisalt kolm EL-i põhivastast, jäi näiteks selgusetuks, mitu tuhat euroseadust hakkavad meie elu liidus edaspidi määrama. Aga hääletusele eelnenu üle ei maksa meil enam arutleda, sest pärast kaklust rusikatega ei vehelda. Eesti rahvas on oma otsuse teinud. Nüüd tuleb meil edaspidi mõelda sellele, kuidas edasi minna. Eestil tuleb edaspidigi kõvasti TÖÖD TEHA. Ainult see saab olla meie edu alus. Jutt kolmel lähemal aastal Euroopa Liidult saadavatest miljarditest kroonidest võis olla vaid peibutis, et meelitada Eestit liitu astuma. Mis aga juhtub meie EL-i osalusmaksu suurusega pärast aastat 2006? Sellele küsimusele ei oska praegu keegi vastata. Eurotelefonil vastati selle kohta, et Euroopa Liidul pole 2007. ja järgnevate aastate kohta veel eelarvet koostatud. Niisiis on seegi üks paljudest vastuseta küsimustest. Eelkõige tuleb pidada meeles, et kõige eest siin ilmas tuleb maksta. Tahaks teada, kui palju. Meie lehe eakaid lugejaid huvitab eelkõige nende saatus. Euroliidu pooldajad ütlevad, et liidus hakkavad pensionid suurenema, vastased jälle, et liidus olles kannatavad eelkõige vaesed ja väetid, üksikemad ja pensionärid. Teame ju, et pensionide suurus sõltub eelkõige ja ainult riigi majandusest, tööealiste inimeste maksude laekumisest. Loota Euroopa abirahadele ei saa, ei tohi ega tahagi. Eestlased on läbi ajaloo ise endaga toime tulnud ja peavad tulema ka edaspidi. Seega tuleb ka pensionäridel loota ainult meie riigi rikkusele. Muidugi algab kõik tahtest eakate inimeste probleeme lahendada. Seda tahet soovivad eakad meie praeguselt valitsuselt rohkem näha. Pealegi on maksude laekumine stabiilne, mille tulemusena pensionifondi jääk üha kasvab: praegu on fondis juba 1,7 miljardit krooni. Meie rahvahääletusega ühel ajal läinud pühapäeval otsustati Rootsis nende krooni saatus. Rootslased olid 56,1 %-ga euro kasutuselevõtu vastu. Selle pooldajaid oli 41,8 %, kusjuures hääletusest osavõtt oli 81,2 %. Niisiis on rootslased EL-is, aga oma raha jääb kehtima. Meie tulevikuvisioonidele Euroopa Liidu suhtes otsigem tuge ja õigustust luulest, sest läbi aegade on klassikud põlistanud rahva mõtteid kirjasõnas. Juba 1867. aasta südasuvel ilmus trükist Lydia Koidula teine ja tema eluajal viimaseks jäänud luulekogu “Emajõe ööbik”, mille kohta C. R. Jakobson kirjutas Eesti Postimehes oma prohvetlikud sõnad: “Tõesti, toogu eestulev aeg, mis ta toob, kuulsaid laulusid ja laulikuid — ülemal nimetatud laulud saavad nende kõrvas ikka kõlama ja elama, kuni eesti keel elab.” Uudse tundejõu ja äkk-küpsusega isamaalaulude seas oli ka hümniline ülistuslaul “Sind surmani!”, mille lõpuread on iseloomulikud ka praegusajale: Mu Eestimaa, oh looda: Ka ajad muutuvad! Meil tulevased tunnid veel toovad kinnitust! Käi kindlalt! Pea kõrgess’! Aeg annab arutust! REIN VAHER |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||