|
||||
Nr 35 (642) Neljapäev, 11. september 2003 |
||||
|
Arhiiv |
September tõi kaasa uue kooliaasta, kooliaasta algus tähendab aga paljudele peredele küllaltki suuri väljaminekuid, olgu siis tegemist lapsele ranitsa ja muu hädatarviliku ostmise, kodunt eemal õppiva tudengi sõidu-, toidu- ja üürirahaga vms. Hea veel, kui need väljaminekud suudab kas või osaliselt kinni maksta isa, ema, vanaisa või vanaema. Aga kuidas peaks noor inimene toime tulema, kui peres on lapsi palju, vanemad on töötud, üks vanemaist või lausa mõlemad surnud jne? Poliitikauuringute keskus PRAXIS korraldas koostöös Euroopa Komisjoni ja Sotsiaalministeeriumiga nädal tagasi seminari vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse teemal, millel taas kord tõdeti, et Eesti leibkondadest ligi kolmandik elab vaeselt, kehvades või nende vajadustele mittekohastes eluruumides, suurenenud on väljatõstmisohus inimeste ja kodutute arv. Samas püsib aga toimetulekupiir endiselt 500 kroonil, lastetoetusedki ei näita peaaegu mingit suurenemismärki. Üht-teist on siiski muutumas, näiteks asenduvad senised riiklikud stipendiumid ja sõidusoodustused uue õppetoetuste süsteemiga. Millistest põhimõtetest peaks õppetoetuse maksmisel lähtuma? Kas tudengitele tuleks õppetoetust maksta õppeedukusest või leibkonna/perekonna sissetulekust lähtuvalt? Kas õppetoetust peaksid saama nii riigieelarvelistel kui ka tasulistel kohtadel õppivad tudengid? Milline võiks olla õppetoetuse suurus? Sellelaadsetele küsimustele otsiti vastust mitu aastat, kuni lõpuks kuu aega tagasi Riigikogu õppetoetuste ja õppelaenu seaduse vastu võttis ning president Arnold Rüütel 21. augustil otsustas selle seaduse, 2003. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse ning sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse, mis kõik on omavahel mingil määral seotud, välja kuulutada. Mis siis uute seaduste läbi muutus? Riiklikud stipendiumid säilivad nüüdsest vaid üksikutel erijuhtudel. Õppuritel on võimalus võtta õppelaenu, mille ülemmääraks kehtestas valitsus sel aastal 17 000 krooni. Hätta jääval tudengil on õigus taotleda toimetulekutoetust, kuid seda üksnes juhul, kui tema vanemad olid eelmisel kuul toimetulekutoetuse saajate hulgas. Kohalik omavalitsus arvestab endiselt toimetulekupiiriks esimesele pereliikmele 500 krooni ja igale järgmisele pereliikmele 400 krooni, mis peab jääma kätte pärast eluasemekulude katmist. Kohalik omavalitsus võib eluasemekulutuste arvestamisel võtta arvesse ka teises linnas õppiva üliõpilase elamiskulud. Uue seaduse alusel jaguneb õppetoetus põhitoetuseks (sel aastal 800 kr), täiendavaks toetuseks (400 kr) ja doktoranditoetuseks (3000 kr). Täiendava toetuse eesmärk on katta eluasemele ja transpordile tehtavaid täiendavaid kulutusi, asendades senist transporditoetust. Täiendava toetuse taotlemisel lisandub veel nõue, et üliõpilase rahvastikuregistrijärgne elukoht peab asuma väljaspool seda omavalitsusüksust ja sellega piirnevaid omavalitsusi, kus asub õppeasutus. Põhi- ja täiendavat toetust on õigus taotleda kaks korda aastas (septembris ja veebruaris) viieks kuuks. Erandiks on esimese aasta üliõpilane, kes saab toetust taotleda alates veebruarist, kui on selgunud tema esimese semestri õppetulemused. Siit siis mõistatus — kuidas peab esimese kursuse üliõpilane esimesed viis kuud toime tulema? Miks ei võiks toetuste määramisel arvestada tema sisseastumiseksamite tulemusi? Kui mitmel taotlejal on võrdsed tulemused, eelistatakse paremate õpitulemustega taotlejat, õppevaldkonnas silmapaistvaid tulemusi saavutanud, ühiskondlikult aktiivset või edukalt erialastel võistlustel/konkurssidel esinenud taotlejat. Täpsemad nõuded dokumentide osas, mis tuleb toetuse taotlemiseks esitada, on alles väljatöötamisel, sest õppetoetuste ja õppelaenu seadus võeti ju Riigikogus vastu alles nii-öelda viimasel minutil. Seetõttu võib prognoosida, et tänavu nihkuvad nii taotlemistähtaeg kui ka toetuste saajate määramine seaduses märgitud 10. oktoobrist pisut edasi. Kuku Raadio eelmise laupäeva “Keskpäevatunnis” kasutasid riigis toimuva üle arutlejad mõistet rahajagamise koosolekud. Nad ütlesid, et raha riigil on, küsimus on vaid selles, kes ja kuidas seda kulutab. „Raha peaks nendel koosolekutel rohkem jagama vaesematele,“ arvas üks kommentaatoreist. Uue seaduse vastuvõtjad sellest põhimõttest ja väitest, et hariduslik kihistumine hakkab süvenema, siiski ei lähtunud — uute õppetoetustega ei toetata mitte seisundit ehk õpilaseks ja üliõpilaseks olemist, vaid edukat õppimist ja osalemist erialavõistlustel. Õppetoetusteks nähakse ette raha 30 % keskhariduse baasilt õppivate õpilaste ja üliõpilaste jaoks, kes läbivad nominaalaja jooksul vähemalt 75 % ainepunktide mahust. Samas on õppeasutusele jäetud vabadus otsustada ja jagada kaks protsenti eraldatavast toetussummast õpilastele ja üliõpilastele, kellel on tekkinud majandusraskusi. Üliõpilasliit olevat teinud ettepaneku vähendada põhitoetust ja suurendada täiendavat toetust, kuid valitsuskoalitsioon seda ettepanekut kuuldavasti ei toetanud, sest see ei stimuleerivat edukat õppimist, ka nõudvat sissetulekute kontrollimine keerulist administreerimist, mida valitsusliit püüab vältida. Nii jääbki täiendav õppetoetus vähemalt esialgu suhteliselt väikeseks. Kui sageli Tallinnas või Tartus õppivad hiidlased või saarlased nüüd koju saavad sõita ja kuidas tudengid oma eluaseme eest maksta suudavad, jääb mõistatuseks. Tähtsaim on ehk siiski see, et toetuste määramise protsessi juurde, komisjonide koosseisu ja rahajagamise koosolekutele on kutsutud ka õpilaste ja üliõpilaste esindajad. Nemad peaksid ju tõesti kõige paremini teadma, kas, keda ja miks toetada. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||