|
||||
Nr 34 (641) Esmaspäev, 4. august 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Kuigi valdade ühinemise vähestest järgimisväärsetest näidetest on viimasemast ajast tuua kas või kolme “rõnga” — Rapla linna ja valla, Kohila alevi ja valla ning Märjamaa alevi ja valla ning nendega ka Loodna valla ühinemine (selle sammuga on mõistagi kaasnenud nende omavalitsuste teovõime suurenemine, muust kasust rääkimata), on taasiseseisvuse suhteliselt lühikesest ajaloost Raplamaalt seevastu teada ka isepäise Kaiu kandi lahkulöömine Juuru vallast. Kaiulaste meelest olevat Juuru kant selleks liiga kehv ja mannetu, et temaga “ühes leivas” olla. Kaiulaste isemeelsusel, et mitte öelda kõrkusel näikse olevat vaata et lausa ajaloolised juured, mis ilmnesid Kaiu meeste käitumises juba enne 1939. aasta valdade liitmise reformi. Kui siis saanud teatavaks, et Kaiu ja Kuimetsa vald liitmisele kuuluvad, rakendanud Kaiu kuraasikad taluperemehed pühapäeviti rammusad hobused ette, seadnud säärsaabastes jalad üle vankriääre rippu, rüübanud pudelist hundijalavedelikku ning sõitnud Kuimetsa, ise sealjuures hõisates: “Kuimetsa on Kaiu meeste asumaa, Kuimetsa on Kaiu asumaa, hurraa!…” Mõistagi polevat seesugune ülbamine Kuimetsas kellelegi meeldinud ning kaiukate sõitude jätkudes läinud Kuimetsa rahva eestkõnelejad viimaks Harju maavanema jutule. Too olnud Kuimetsa meeste kurtmisi kuulates vägagi napisõnaline: “Olge mureta. Saagu selle valla nimeks hoopis Kuimetsa…” Nõnda sündinudki, ning Kaiu kiidukukkede tiivad said seeläbi teenitult kärbitud. Omaaegsest Juhan Smuuli “Muhulaste imelikest juhtumistest…” meenub värvikas episood, kuidas muhulased istusid pärast Kuivastust saabumist Virtsus kitsarööpmelise rongi vagunipugerikku, et Rapla kaudu Tallinna laulupeole jõuda. Sõitmine oli vaevaline, vagun kigises. Relsside jätkukohtades raiusid rattad vagunikeret, nõnda et kirjaniku kõrvus kaikus see mürin tähendusrikaste sõnapaaridena: “Raudteevalitsus, raudteeviletsus, raudteevalitsus, raudteeviletsus…” Millegipärast meenub too seik eesti huumoriklassikast, kui taas mõtlen praegustele kohalikele omavalitsustele. Mõne pisitillukese elanike arvuga, vägagi napi tulubaasiga, aga seevastu vägagi pretensioonika valla volikogu esimehe ning veelgi iseteadvama vallavanema tegemisi-tahtmisi jälgides sugeneb vägisi keelele lausung “Oma valitsus, oma viletsus, oma valitsus, oma voli…”. Nõrkade, pahatihti vaid tuhandeni ulatuva elanike arvuga valdade näguripäevist ja nende liitmise vajadusest on meil tühjalt sõnu tehtud juba kümmekond aastat. Ja mis salata, enamasti polegi väikeste omavalitsuste põhihäda üksnes nende hädises tulubaasis, vaid ülepaisutatud ametnikkonna ignorantsuses, mugavuses ja teinekord lausa omavolitsemises. Kevadel kohtasin Stockholmis endist saarlannat, kes kurtis Kihelkonna vallavalitsuse ametnike käitumise üle — need pidanud end tema suhtes ülal kui kõrgid kuningad, kui see Saarest pärit naine läks sinna oma vanematele kuulunud maid tagasi taotlema. Väikese Paldiski linnavalitsuses mindi seadusevastases ülbuses koguni nii kaugele, et keelduti Paldiski ühele põliselanikule korterit erastamast. Keeldumise tegelik põhjus oli, et perekonna hiljuti surnud pea oli linnavolikogu liikmena olnud leppimatus opositsioonis linnavalitsusega, taunides selle äraspidiseid erastamistehinguid. Harju maavalitsuski laskis sel puhul armetult käed rippu, soovitades pensionäriperel Paldiski linnavalitsus korteri erastamisest keeldumise pärast kohtusse kaevata. Ühes teises Harjumaa vallavalitsuses, maakonna ühes rikkamas, pääses mullu sügisel abivallavanema toolile põhiharidusega amatöörpoliitik. Koole ja lasteaedu “kureerima” asudes oli mehikese esimene hool vallandada… magistrikraadiga haridusnõunik. Samaaegu on abivallavanem haridusasjus ise unine ja taipamatu kui sügisene porikärbes, kellest vallarahval pigem kahju kui kasu tõusta saab. Et viimastel kuudel on ühiskonna tähelepanu keskmesse kerkinud alkoholism, siis on pikemata ilmne, et selle üldise pahe vastu saaksid nii mõndagi teha omavalitsused. Kui ikka vallavolikogu keelaks kõikjal oma territooriumil ära alkoholimüügi hilisõhtu- ja öötundidel, oleks viinavikatil märksa vähem ohvreid lõigata. Ma ei saa aru, mis takistab Harju maavanemal Orm Valtsonil oma valla- ja linnajuhid (kaasa arvatud ka Tallinna omad) kokku võtta ja vastava viinavastase ühisotsuseni viia? ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||