|
||||
Nr 33 (640) Neljapäev, 28. august 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Heitlik on see Eestimaa ilm. Alles see oli, kui nautisime kõrbekuumust. Nüüd ei jõua vihmavari ühest pagist teise äragi kuivada. Heitlik aeg, sama heitlik kui enamiku eestlaste mõtteränd. Eks ikka euroasjade pärast. Referendumipäevani on jäänud napp kolm nädalat. Loogiline oleks, et otsus on tehtud, et siia-sinna kõikumiste ning kaalumiste aeg on läbi. Paraku ei ole. Ja ei ole seepärast, et alles nüüd on nii jah- kui ei-hääled kõvemini kostma hakanud. Asjalikku ja argumenteeritud juttu — jah, sellega on, nagu on. Võib ju väita, et kes infot on tahtnud, on seda ammugi saanud. Erakonnad on oma kampaaniat teinud juba mõnda aega, paraku on see rohkem mängitsemine kui asjalik jutt olulistest asjadest. Näiteks üks kohtumine. Res Publica buss sõidab maal ringi. Kenad noored inimesed, logoga särgid, seljal tekst “Jah! Elu läheb paremaks”. Tulid minugi juurde mu hoiakuid vaagima. “Kas olete otsustanud?” — “Lõplikult mitte.” — “Teate, kui euroliitu astume, läheb elu paremaks.” — “Miks?” — “Palk tõuseb.” — “Miks?” — “Tulevad suuremad investeeringud.” — “Miks?” — “Meil on odav tööjõud.” — “Kui palk tõuseb, ei ole tööjõud ju enam odav.” — “Kas te ei ole Res Publica poolt?” — “Nii ja naa.” —“Kas olete siis Keskerakonna poolt?” — “Ei, miks?!” — “Nojah, aga kui me Euroopasse ei lähe, läheb Res Publica laiali. Ja teate, mis siis juhtub! — Siis tuleb Savisaar…” Niimoodi siis. See dialoog ei ole välja mõeldud. Kenad noored neiud ütlesid seda “siis tuleb Savisaar” nõnda, nagu vanasti hirmutati halba last musta kolliga, kes pistab jonnija kotti. Plekist latakad, valge jah helesinisel taustal, mida prominendid nüüd rinnas kannavad, ei ütle ju sisuliselt midagi. Broðüür, mis peab meid veenma jah-sõna andma, avab tõepoolest põnevaid võimalusi. Elu läheb paremaks, sest hinnatõus jääb palgatõusule alla. Haridustee loomulikuks osaks saab gümnaasium Saksamaal ja ülikooli Inglismaal. Tööturg ulatub Peipsist Atlandini. Võib mõelda uuele ametile — näiteks köisraudtee juht, härjavõitleja, pärlipüüdja või bioonikaprofessor. Eesti pensionär võib elada Hispaanias, Kreekas või mõnel teisel soojal palmimaal. Hoiakult muutume suurrahvaks. Kõik need natuke muigama panevad argumendid on ehk sisuldasa isegi õiged, ent ei puuduta rahvast kui tervikut. Täpselt samuti see, et jah-sõna toob kaasa “rohkem seksikaid mehi ja rohkem seksikaid naisi”, nagu kinnitavad uued prügikastipealdised Tallinnas. See kõik on kampaania, veidi naeruväärne ja tõsist asja kerglaseks tegev kampaania. Tõsi on see, et meie valitsused on aastaid toiminud nõnda, nagu oleks jah-sõna kindel kui aamen kirikus. Läbirääkimisi on peetud, seadusi on ühtlustatud, raha on küsitud ja ka saadud, rong on juba hulk aega Brüsseli suunas tuhisenud. Kui nüüd ei tee ees püsti tõstaks, on oodata muidugi üsnagi ettearvamatuid tagajärgi. Seda, kuidas elu siis edasi kulgeb, ei oska täpselt ennustada keegi. Ja ilmsesti on just see olulisem kui naabrimemme pelgus, et suhkur läheb poole kallimaks. Hinnad on ju aina tõusnud, aastast aastasse, olenemata siiani veel eurost ja liidust. Hiljuti küsisin ühelt soomlannalt, kuidas neid on mõjutanud marga asendumine euroga. Vastus oli ootamatu. “Seni mark aina langes ja hinnad tõusid. Nüüd on asjad paigas. Brüssel eurol kõikuda ei lase.” 1999. aastast 2002. aastani, kandidaatriigiks olemise ajal on Eesti saanud Euroopa Liidult abi ligi 4 miljardit krooni, see on umbes üks kümnendik tänavusest riigieelarvest. Eesti liikmemaks ühiskassasse on kolme aasta jooksul 3,5 miljardit. Koos sel aastal veel laekuva liitumiseelse abiga on Eesti rahaline võit lähema kolme aasta jooksul 8 miljardit krooni ehk veidi alla 6000 krooni iga elaniku kohta. Otse loomulikult ei saa keegi seda puhtana pihu peale. Ent regionaal- ja sotsiaalpoliitika arendamiseks on kavandatud 7 miljardit, keskkonna ja infrastruktuuri arendamiseks kuni 5,8 miljardit, põllumajanduse tarbeks kuni 5 miljardit. Muidugi lisanduvad sellele riigieelarvest omad rahad. Oleks äärmiselt lühinägelik ja enesekeskne mõelda nii, nagu üks tädi hiljuti: “Mina neilt punast penni ei saa, mina ütlen ei.” Kõik on ju kõigega seotud, ei usu, et toogi tädi vaid mööda metsaradu käib ja õhtuid koldetule valgel veedab. Paraku on euroinfoga tõesti nõnda nagu hiirega, kes magajale kassile suhu ei jookse. Natuke peab ka ise vaeva nägema, et teada — Euroopa Liidus on peale seksikate meeste (naiste) veel muudki head. Päris kindlasti on selle teadmise levitamiseks vähe teinud kõik need, kes selleks kutsutud ja seatud. Veelgi kahetsusväärsem on aga see, et põhiliselt käib jutt ju rahast, ainult rahast. Elus on aga muudki olulist. Sotsiaalteadlased on veendunud, et Euroopa Liidus omaks võetud väärtushinnangud ja tavad sunnivad siingi sotsiaalprobleemidele rohkem tähelepanu pöörama. Euroopa Liidus ei ole eakas inimene noortel tüütult jalus tolknev “pensokas”, vaid austatud vanemkodanik, seenior, kellele enamasti vastav tunnistähtki välja antud, kus palutakse talle kõigekülgset abi ja tähelepanu osutada. Ning see toimib. Uskugem mõtlevaid inimesi. Jaan Kaplinski on öelnud: “Eesti liitumine … peaks senisest tõhusamalt takistama rikkurite edasist rikastumist ja vaesurite edasist vaesumist. Euroopa Liidust eemalejäämine aga tähendaks arvatavasti just seda.” Ajaloolane David Vseviov: “Septembris me ei vali mitte enesele norme ja piiranguid, vaid Eestile tulevikku… Eesti tuleviku saatus ongi ainus, millest tuleks valides lähtuda.” Milliseks see tulevik ühel või teisel juhul kujuneb, kas uhke üksindus on parem ja kindlam kui elu ühena paljudest, seda igaüks nüüd kaaluma peabki. Ja kõige vähem on sellel asjal tegu leivapätsi või suhkrukilo hinnaga. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||