|
||||
Nr 31 (638) Neljapäev, 14. august 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Kui poolsada aastat tagasi koolikirjanduse nimistusse kuuluvat Nekrassovi XIX sajandist pärinevat poeemi “Kellel on Venemaal hea elada” läbi võeti, jäid (mulle) sellest omas laadis meisterlikult väljapeetud värssteosest meelde ka omapärased kohanimed, mis olid tõlkes saanud kuju Nadila, Lõdina jms. Tegemist oli (on) seega siis paikadega, kus elasid või elavad inimesed, kes vaesuse tõttu katavad oma keha vaid nadidega, räbaldunud rõivastega ning kes olude sunnil peavad külma ilmaga tühja kõhtu kannatades lõdisema kütmata hurtsikutes. Tollest rohkem kui pooleteise aastasaja tagusest nukrast olustikust lahutab meid siin enamiku juhttegelaste ponnistuste saatel kõigest väest Euroopa Liitu pürgivas Eestis vägagi palju — tollal oli inimeste elujärg sootuks teistsugune ning puudus ju nüüdisajale iseloomulik sotsiaalseadusandluski. Aga kellel on praegu Eestimaal hea elada? Üpris kindel, et mitte nendel sadadel peavarjuta inimestel — kodututel —, kes möödunud karmil talvel sõna otseses mõttes surnuks külmusid. Ning üsnagi tõenäoline on seegi, et oma eluga pole põrmugi rahul näiteks need heategevuslike supiköökide kliendid, kes paaril korral nädalas kulbitäie leemega oma näljatunnet leevendavad. Prügikastidest pudeleid ja muudki korjamas käivatest asotsiaalidest kõnelemata. Ning töötutest… Eriti üheksakümnendate aastate algul (ja hiljemgi) on olnud tavaks või siis sisuldasa omaenda heaolu õigustuseks prügikastiinimeste — jt asotsiaalide — seisundi õigustamiseks nentida: need inimesed on ju ise seesuguse saatuse valinud… Kas see aga on ikka päriselt nõnda? Kuigi mõningane protsendike ühe või teise riigi elanikkonnast olevat paratamatult altis alkoholismile ning tööpõlgurlusele, seisneb heidikute-asotsiaalide arvu plahvatusliku kasvu peapõhjus ikkagi ühiskonna teravas kihistumises. Ehk: ühtedel on Eestis liiga hea elada, teistel sedajagu jälle liiga halb… Jätkuv kihistumine ei tervenda ühiskonda, vaid aina pingestab sotsiaalseid suhteid. Koosmeelest ühiskonnas pole ju võimalik rääkida, kui sotsiaalsed pinged põhjustavad üldist rahulolematust. Vaesus on omakorda kasvupinnas kuritegevusele, prostitutsioonile, narkomaaniale… Praeguse valitsuse võimuletulekuga (kevadel) lootsid vaid vähesed, et sotsiaalsetele pingetele võiks mõnesugustki leevendust lootma hakata. Ning paraku on skeptikutel õigus: kolmikliidu tegevus pole toonud kaasa kihistumise pidurdumist. Rikastele luksusemadele (kes nagunii iibesäilitamise põhiraskust kanda ei suvatse) pakutakse üldise iibe parandamise eest võitlemise sildi all ülikõrget, teiste suhtes ülekohtuselt suurt emapalka. Ning rikaste eest hoolitsemises minnakse aina edasi — vastupidiselt IMF-i soovitusele mitte vähendada tulumaksu kavatsetakse seda kangekaelselt siiski tulevast aastast teha, millega jäetakse riigikassa ilma 5–6 või rohkemastki tulumiljardist. Sedajagu vähem jääb riigil raha tervele ühiskonnale tarvilike meetmete elluviimiseks riiklikus ülesehitustöös. Sotsiaalministeerium peaks tegelikult ju olema see koht, kus peale kõige muu tarviliku mõeldaks i n i m e s e l e ja tema käekäigule. Sotsiaalministeeriumis tuleks vähemalt püüdagi midagi teha aina ähvardavamaks muutuva kihistumise leevendamiseks. Aga seal vaadatakse lausa külmalt mööda sellest, et juba pikki aastaid kehtinud 500-kroonine toimetulekupiir on ajast ja arust — sellega pole ju võimalik inimesel normaalselt, Euroopa Liidu tulevase liikmesriigi vääriliselt toime tulla. Oluline osa pensionirahast jäetakse välja maksmata ja suunatakse noortele nn. teise sambasse. Pensionitõstmisega viivitamist püütakse põhjendada sellega, et selle tõstmise metoodika väljatöötamisega tegelevat ja muudkui tegelevat mingi müstiline komisjon. Õpilaste ja üliõpilaste toetusrahad on siiski kõnevääritult mannetud ega jõua kõikide abivajajateni jne. Selle asemel, et nende meie pisikese rahva ja ühiskonna elu pingestavate probleemide lahendamisega sisuliselt tegelda, ollakse aga EV sotsiaalministeeriumis noore, euromeelse juhtkonna egiidi all ametis hoopiski “euromeelsemate” asjadega — nii näiteks valmistatakse seal tõsimeeli ette … soo muutmise seaduse eelnõu. Kuigi seda oleks tarvis heal juhul vaid poolele tosinale geeni- ja psüühikahäirega indiviidile. Kuid nendelgi peaks olema Eestis võimalikult hea elada — kõht täis ja rõivas seljas. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||