|
||||
Nr 29 (636) Neljapäev, 31. juuli 2003 |
||||
|
Arhiiv |
“Raske on leida sõnu, sest mida rohkem on sõnu, seda rohkem on valu.” Nii on kirjutatud Lauri Ausi mälestuslehele. Eestimaa võpatas, kui joodikjuhi autorataste all hukkus üks neist, keda teadis-tundis igaüks meist, keda mujal maailmas teati kui eestlast, üht vähestest tuntud eestlastest üldse. Lauri Aus puhkab Raadil viimset und. Kodukalmistutel puhkavad viimset und kümned ja kümned teised joodikjuhtide ohvrid, tavalised inimesed, kelle lahkumine on jätnud tühiku ühe pere, ühe suguvõsa, ühe sõpruskonna ridadesse. Sealtkaudu aga kogu meie rahva ellu. Ja palju meid ju pole. Aga Tallinnas Paldiski maantee ääres suure Regalia viinapoe akendel on kaks reklaami. Üks kutsub küll kaine peaga Euroopa Liitu minema, ent teine kinnitab: “Alkohol võtab kõik valud. Ja lõplikult”. Küüniline? Jah, nimelt küüniline. Vähemalt nüüd olnuks viisakas see inimlike kannatuste üle irvitamine maha võtta. Aga ei, ei võetud. Nüüd vähemalt olnuks viisakas seegi, kui teleris ei näeks enam šampuseklaase kõlistavaid poliitikuid. Aga näeb ikka. Igale väiksemalegi paberikesele allkirjade andmine, iga väiksemgi ametlik kohtumine päädib ringisagivate ofitsiantide ning kihisevate joogiklaasidega. Nagu ei saaks ministrid kainepäi sõna suust ega pookstavi paberile. On ju midagi öeldud kala ja tema pea kohta… Ja nõnda ongi, et üks traagiline nädal ei ole inimestes, vähemasti paljudes midagi muutnud. Ikka loetlevad lehed, kes kui mitme promilliga autoroolist maha on võetud, kes avarii teinud, mitu vigastatut haiglasse viidud. Urmas Liiv on endiselt raskes seisundis. Ja politsei keeldub “uurimise huvides” temale otsasõitnu nimegi mainimast. Too vaeseke olevat nimelt meedia tähelepanust häiritud. Tule taevas appi! Süütuse presumptsioonist ja uurimise huvidest saab rääkida siiski vaid siis, kui on, mida uurida ja milles kahelda. Aga kui potentsiaalse mõrtsuka enesetunne määrab politsei suhtlemise avalikkusega, siis on midagi väga valesti. Võiks ju minna tollesama noormehe — mis ta nimi nüüd oligi? — naabrite juurde ja kuulata, mida need oma tänava tuntuimast viinaninast ning purjuspäi ringikihutajast räägivad. Vaevalt sealt koorub pilt õrnahingelisest traumeeritud juhuseohvrist. Aga just sel kombel on asja serveeritud. Olevat kannataja ka Lauri Ausi tapnud Uljan. Mõne aasta eest viinasurma surnud poja matnud mees, kes enam jalgu maha ei saa. Jne, jne. Kust on tulnud see haletsev-leebiv hoiak, mis potentsiaalsele mõrvarile hakkab pisaraid pühkides kui mitte õigustusi, siis vähemalt seletusi otsima? Potentsiaalne tapja on igaüks, kes joomase peaga sõidukirooli istub. Samuti kõik need, kes tal seda teha lasevad. Siseminister Margus Leivo on öelnud, et maanteemäruli lõpetamiseks on vaja algatada laialdane kodanikuvastupanu, sest “ka kõige rikkamas ühiskonnas ei suudeta panna igale liiklejale politseinikku sappa. Liikluskaitse edu ei olene mitte niivõrd mundris korravalvurist maanteel kuivõrd korraaustajaist meie endi sees”. Jutt jumala õige. Ent kõik on kõigega seotud. Ka hoiakute kujunemine või kujundamine. Mainisin juba valitsuse sagedast pokaalikõlistamist. Quod licet Iovi, non licet bovi — mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale, teadsid vanad roomlased. Aga egas eestlane ole härg, meil on kõik vabad mehed, vabal maal, võrdsed muidugi ka. Ja reklaamid teleris aina nõuavad, et “vöta mönuga”. Kevadel loodi ühendus AVE — Alkoholivaba Eesti. Mida see teinud on, miks nad nüüd vait on? Allakirjutanu meelest tuleb valitsusel kohe paragrahve selgemaks ja ühemõttelisemaks teha. Karistusi karmistada — jah. Kuni tapariista (auto) sundvõõrandamiseni näiteks mehelt, kes päev läbi alevi vahel inimesi taga ajanud ning 4 promilliga kainerisse viiakse ja sealt varsti koju saab. Kuni juhilubade äravõtmiseni ka neilt, kes on koos purjus juhiga autos. Miks? Sest nemad oleksid võinud avariiohtu vältida. Võimalusi on veelgi. Milliseid ja kuidas rakendatavaid, peavad otsustama asjatundjad. Nüüd nad peavad otsustama, aeg on sõnadelt tegudele minna. On aeg üle vaadata ka alkoholi müük. Ostmise võimalused aina kasvavad. Tallinnas oli Tõnismäel korralik toidukauplus. Nüüd pakutakse seal sadu eri marke kangemat kraami. Õismäel on igas trollipeatuses lisaks korraliku alkoholiletiga toidukauplusele vähemalt üks 24 tundi töötav ja ainult kangemat kraami müüv eripood, Gonsiori tänava raadiopoest tehakse samuti viinapood. Karta on, et see pole üksnes Tallinna eripära, leiba-piima hilistel tundidel kätte ei saa, viinavalik ent on piiramatu. Ometi on ju meie poliitikud Põhjamaades käinud, peaksid ka sealseid võimalusi tundma, võiksid eeskuju võtta. Milles siis asi on? Ükskõiksuses? Kunagi ammu ütles üks tark mees, et karta pole vaja sõpru ja vaenlasi, halvimal juhul võivad nad kas reeta või tappa. Karta tuleb ükskõikseid, sest tänu neile on maailmas olemas nii reetmine kui tapmine. Tehkem siis nii, et ükskõiksuse aeg on läbi. Ja lõplikult. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||