|
||||
Nr 28 (635) Neljapäev, 24. juuli 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Nagu üritame säästa loodust ja hoida oma materiaalset kultuuri, nii austame ka vaimset pärandit. Juulikuu on rahvuskultuurile pühendatud ürituste poolest eriti tihe, pole nädalavahetust, mil ei korraldataks mingit suuremat pidu või muud üritust. Näiteks toimus 10.-13. juulil Võrus 9. folkloorifestival. Üheksa festivali jooksul on võrulased ja nende külalised näinud lisaks Eesti tugevamatele umbes sadat kollektiivi rohkem kui 30 riigist. Festivalil on välja kujunenud kindel toimumiskord, traditsioonilised ettevõtmised – avamine linnapargis Kreutzwaldi ausamba juures, rongkäik, ava- ja lõppkontsert Kandle aia vabaõhulaval. Pillimeister August Teppo mälestust austatakse võistumängimisega. Kaugemalt tulnud rühmad esinevad ka mujal Eestis, samas näevad külalised suvist Eestit laiemalt. Seekord oli festivali põhiteemaks pulmad. Eks eri rahvaste pulmakombed on mõneti sarnased, ent samas üllatavalt erinevad. Pulma-pidusid siduvaks ühiseks jooneks on kindlasti lootus, et ees on rohkesti rõõme ja vähe muresid, et noorpaaril sünnivad ja kasvavad terved ja tublid lapsed ning et pere püsib koos ja teeb kõike üksmeeles. Pulmapeo juurde kuuluvad kõigil rahvastel pillimäng, laulud ja tantsud. Tänavu tantsiti Võru tänavatel voortantsu, kus tantsijad olid üksteise taga kolonnis, rongis ehk vooris. Lõpuks moodustati pruutpaari ümber hobuse-raud kui õnne toov sümbol. Osavõtjaid võib sellise tantsu puhul olla piiramatult. Ees käib tavaliselt ikka pillimees või muu pulma ametimees, teised järgnevad hanereas ehk rongis. Lisaks voortantsule toimusid vabaõhukontserdid kultuurimaja suveaias, esinemised linna parkides ja söögikohtades, käsitöölaat, mille juurde kuulus meistrite oskuste demonstratsioon. Tantsutundides õpetasid mujalt maadest (Ukrainast, Soomest, Türgist, Serbiast, Poolast) tulnud külalised oma rahvatantse. Teiste kultuuride omapära sai tunda rahvusõhtutel, kus kõigele lisaks pakuti rahvustoite. Kreutzwaldi memoriaalmuuseumi õu on kujunenud festivalil teatritegemise kohaks, tänavu etendasid Eestimaa tantsujuhtide rahvatantsurühm ja folkloorirühm Varsinais-Suomi seal pulmakombeid. Laste päralt on festivalide ajal olnud mänguhoov, kus Võru huvikoja inimesed koos eakate klubiga on nendega tegelnud. 19. juulil toimus Võrumaal Viitina järvel ja järve ääres veel üks omapärane üritus – kuuritsavõistlus. Kuurits on arhailine püügivahend, millega püüti kala peamiselt Ida-Eestis, seda tehti mitme mehega kas mööda jõge või väiksemate järvede põhjas sumbates, kuuritsat jalastest tõmmates ja tagant püstpuust juhtides. Kui kala satub püünisesse, lüüakse jalased kokku ning kala jääb võrku. Eriti saagikas see püügiviis ei ole, kuid nii püüdjatel kui ka pealtvaatajatel on lõbu laialt. Et võistlus korda läheks, vedasid korraldajad Viitina järvest välja umbes 200 tm puunotte ja risu, puhastasid järvekaldad. Kuuritsapüügi kiituseks on luuletuse teinud Juhan Saar ja see algab nii: “Setu mehe tööriist uurits, sellega ta tünne teeb. Viitinas lööb laineid kuurits, nii et järves vesi keeb.” Lisaks lõbusale kuuritsapüügile käis Viitina järve ääres muidugi ka tants ja trall kuni keskööni ja kauemgi. Ja eeloleval nädalavahetusel seisab ees veel XI Viljandi pärimus-muusika festival. Selle korraldajad on püüdnud pöörata värske pilgu omamuusika ja -tantsude ning laia maailma pärimuskultuuri poole. Igal aastal on üle kümne tuhande rõõmsa inimese, alates õpilastest ja üliõpilastest kuni pensionärideni, tulnud Viljandisse ja nautinud neli päeva head muusikat. Palju huvitavat on plaanis tänavugi. Seekord on festivali tähelepanu keskmesse võetud laul ja hääl ning see, mida nende kaudu edasi antakse. Au sees on regilaulud, uuemad rahvalaulud, oma (eesti, kihnu, setu) laulud, muu maailma (armeenia, norra, walesi, gruusia, vene, flaami jt) laulud, mida püütakse selgeks saada õpitubades. Välikontserdid toimuvad Kirsimäel, Kaevumäel, Kultrahoovis, rohelisel laval ja mujal, sisekontserdid Ugala saalis, Jaani kirikus jm. Lisaks Viljandi Kultuurimajas töötavatele õpitubadele on avatud muinasjututuba, käsitööhoov, näitused, rahvusliku käsitöö õpikojad ning pillilaat. Kontserdid toimuvad ka Halliste kirikus, Olustvere lossis, Karksi Peetri kirikus, Kolga-Jaani kirikus, Vaibla rannas ja Suure-Jaani kirikus. Esmakordselt on festivali kavasse lülitatud Eesti rahvuslikku käsitööd tutvustavad õpikojad. Lähema vaatluse alla võetakse Muhu käsitöötraditsioonid, mida tutvustatakse kokku neljas õpikojas Viljandi Kultuurikolledžis ja Viljandi Muuseumis. Põhilise osa eksponaatidest moodustavad Viljandi Kultuurikolledži rahvusliku tekstiili eriala Muhu-ainelised õppetööd, lisaks on väljas Muhu-ainelisi sukki ja lauamänge. Pillilaadal on kohal pillimeistrid ja -kaupmehed kogu Eestist. Rait Pihlap Raplamaalt valmistab ja remondib kandleid, Raivo Sildoja Pärnumaalt valmistab väikseid kandleid, hiiurootsi kandleid ja parandab viiuleid, Indrek Roosi Tallinnast toob laadale väikekandleid, õppe- ja algupärase ehitusega pille, Ants Taul Valgamaalt on teada-tuntud torupillimeister, Tarmo Tartu Tartust remondib ja häälestab lõõtsalisi jne. Sellistel suvistel festivalidel, laulupidudel, särudel, külapäevadel, simmanitel, kirmaskitel, kokkutulekutel näeb palju rõõmsaid, jutukaid, lahtise meelega, nii-öelda jah- inimesi ning külades, alevites, väikelinnades saab tunnetada õdusust ja inimlikke mõõtmeid, mis tähendab, et jõuad õigel ajal kõikjale, kõigest saad osa võtta ning veidi üllatunult tõdeda – ka väike, eriti kui ta on oma, võib olla kaunis ja hea. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||