|
||||
Nr 27 (634) Neljapäev, 17. juuli 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Referendumini Euroopa Liitu astumise otsustamiseks on jäänud 58 päeva. Kas Eesti rahvas juba praegu oskaks öelda liitumisele oma jaa- või ei-sõna? Kahtlen selles väga, sest ei tea isegi suurt midagi, mida meile annab astumine Euroopa rahvaste suurde katlasse. Seda mõistame küll, et liitumisküsimus on ääretult oluline. Teeme ju otsuse, mis võib(ks)-peab(ks) muuta(ma) meie riigi asendit-seisundit paljude, kui mitte kõigi, terve maailmajao, ehk isegi kogu maailma riikide seas ja kõrval. See on europooldajate üks põhiargumente — astuda rongile ja maailma arengust mitte maha jääda. Samas ei tohi ja ega tahagi unustada pool sajandit hinges vargsi kantud unistust oma iseseisvast riigist, mis aastakümne taga päädis kaua igatsetu täitumisega — me saime oma riigi. Mil määral me peame edaspidi oma iseseisvusest loobuma? Miks peaksime ühest liidust välja saanuna kohe teise liitu ruttama? See viimane on eurovastaste üks põhiküsimusi. Kas me üldse teame, mida Euroopa Liit enesest kujutab? Küsigem endalt ja üksteiselt, milleks see üldse loodud on. Milleks oli Lääne-Euroopa rikastel suurriikidel — Saksamaal, Prantsusmaal, Ühendkuningriigil jt — vaja algatada sellise liidu moodustamine? Keegi pole mulle ega teistelegi kahtlejatele-kõhklejatele suutnud seda veenvalt selgitada. Pidagem ikka silmas, et midagi ei võeta ette, kui see algatajale tulu ei too. Mis kasu toob Euroopa Liit ilmajao suurriikidele? Ilmselt on tegemist vajadusega oma mõjujõudu suurendada nii Euroopas kui peamise sihina ka kogu maailmas, et suuta vastu panna USA üha suurenevale poliitilisele ja majanduslikule prevaleerimisele. Kas me saame rääkida ja mõelda ainult riikide tasandil? Muidugi mitte, sest mis see riik muud on kui inimesed, kes seda esindavad. Seega on meil tegemist Euroopa suurriikide või mõjukamate riikide teatud riigivalitsejate-ametnike ettevõtmisega oma riigi ja seejärel loodava riikide liidu kaudu ja abil ka iseenda mõju, võimu ja isikliku kasu (loe: rikkuse) suurendamiseks. Milline kasu sellest liidust tuleb väikeriikidele nagu Eesti? Minule see selge pole ega ole siiani seda mulle ja teistelegi riigialamatele keegi selgeks suutnud teha. Kes peaks tegema? Teadupärast on Riigikantselei juurde selleks loodud Euroopa Liidu Infosekretariaat (ELIS). Seni pole selle üksuse tegevust eriti tunda olnud. Talvel sokutati meie kirjakastidesse liitumisteemaline ajakiri Eesti Otsus. Selles on kirjas, et tuleval aastal kohustub Eesti maksma liidu ühiskassasse 879 miljonit krooni ja liit eraldab meile 2004.–2006. aastal 11,7 miljardit krooni. Samas jääb hinge kriipima küsimus, mis juhtub meiega pärast 2006. aastat. Kas nimetatud 11 miljardit pole lihtsalt peibutis liitumiseks, aga juba 2007. aastal tuleb Eestil üle jõu käivaid makse tasuda? Veel üks küsimus juures. ELIS-i koduleheküljelt saame teada, et välja on antud teabelehti ja infovoldikuid, kuid allakirjutanu pole neist küll ühtegi näinud. Teame ka Rahvusraamatukogus avatud teabekeskuse olemasolust, aga pole ju mõeldav, et kõik me läheksime sinna oma küsimustele vastuseid otsima. Niisiis pole paljude arvates senini kasutatud kõiki võimalusi liiduga seotud probleemide lahtirääkimiseks. Millal saame vastused küsimustele, mida praegu on rohkem kui vastuseid? Euroopa Liidu teemat valdavate ekspertide tegematajätmisi püüavad asendada ajakirjanduses avaldatavad ei- ja jaa-teemalised kirjutised. Seni on neis ühe või teise valdkonnaga seotud autorid väljendanud kas pooldavat või eitavat seisukohta oma mätta otsast. Nende põhjal tundub, et kõigil on õigus. Aga nii ei saa ju olla. Need kirjutised põhimõttelisi vastuseid ei anna. Mille põhjal peaks rahvas referendumil otsustama? Kas tõesti ja kui palju tõusevad igapäevakaupade hinnad liitu astudes? Mil moel tõusevad liitu astudes palgad 13 000 kroonini ja miks jäävad need paar tuhat krooni väiksemaks siis, kui me liitu ei astu? Milliste rehkenduste järgi on nii väidetud? Meie lugejaid huvitab eelkõige, mida Euroopa Liit pensionäride olukorras muudab. On väidetud, et pensionid tõusevad. Mille arvel? Ega ometi Euroopa abirahade arvel? See pole ju mõeldav. Nagu igas riigis tuleneb pensionide suurus majanduse tugevusest, inimeste tööhõivest ja riigikassasse laekuvatest maksudest, aga mitte mingitest abirahadest, mis peavad ju ka kusagilt tulema, ei saa selleski riikide liidus lõputult toetuda teiste riikide abirahadele. Seega peaks Eesti riigi majandus Euroopa Liidus oluliselt tugevnema. Kuidas? Ega keegi teine meie eest tule siia tööd tegema. Ja miks peaksid välisinvesteeringud Eestisse ilma liiduta vähenema, nagu on väidetud, kui senine ettevõtjatele soodus majanduskliima jääb Eestis valitsema? Tundub, et praegune valitsus on asunud kallutama rahva meelsust jah-sõna poole vaid riigijuhtide autoriteediga. Aga paljud küsimused on ikka vastuseta. Referendumini pole jäänud palju aega. Seda enam, et on suvi, enamikul inimestest on puhkuseaeg ja kõikideni ei pruugi ajalehed jõuda. Millal saavad inimesed nende mõtteis kripeldavatele küsimustele ühesed ja põhjendatud vastused? Rein Vaher |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||