|
||||
Nr 26 (633) Neljapäev, 10. juuli 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Koonerdamine pole kokkuhoid… See rahvasuus laialt levinud ütlus on muutumas Euroopa Liitu kippuva ning mõistagi kogu väikest eesti rahvastki kõigest väest euroliitu kannustava kolmikliidu koosmeelevalitsuse tegevuse jälgimisel aina päevakohasemaks. Möödunud nädalal pühendas ajaleht Postimees rohkesti leheruumi kokkuhoiuteemale, paigutades vastava ajalehekülje nurgale punases kirjas pealdise: “Valitsus kavandab kulutuste suurejoonelist kärpimist.” Säästuplaane konkretiseerides olid selles Eesti tiraažikaimas päevalehes lahti mõtestatud arvukad märksõnad nagu palgakulud, majandamiskulud, koolituskulud, lähetused, laenud-liisingud… Võrdlemisi suurt sotsiaalset resonantsi omaval palgakulude kärpimisel tuleb eraldi peatuda. Sest paraku pole märgata, et suund oleks võetud suurettevõtete juhtide ja nõukogude liikmete mitmekümnetuhandeliste palkade mõnesuguselegi kärpimisele ning sellega sotsiaalse kihistumise pidurdamisele, vaid sihikule on otseselt võetud tavaline reaametnik — tema palgake kuuluvat külmutamisele ning temale eritasude (keeleoskus, teaduskraad, staaž jms) maksmine kuulutatakse põhjendamatuks. Vägagi kummaline — seni on ju olnud nõnda, et kui ametnik oskab mõnda võõrkeelt ega pea oma tööülesannete täitmisel kasutama omakorda tasustamist vajavate tõlkide teenuseid, siis see tähendabki otsest säästmist üldistes palgakuludes. Samaaegu on all- ja keskastmegi ametniku keskmine töötasu siiski madalavõitu, mistõttu selle külmutamine või koguni vähendamine võtab inimeselt viimasegi tulevikuperspektiivi. Omaette alajaotus riiklikus kokkuhoiukavas kannab pealkirja “Riiklike toetuste optimeerimine”. Siin on kirjas:
Lähtudes ülaltoodust näikse toetusrahade “kraanid” olevat senisest märgatavamalt koomale keeratud. Ent samaaegu on toetuste kärpimisega seonduvalt mitmelgi pool aset leidmas ka ilmsed ülepingutused. Sellest pole kuud aegagi tagasi, kui Tartumaa vaegurluse ekspertiisi komisjoni ees oli 81-aastane mees, kes GULAGi-aegses kaevanduses sunnitööl oldud ajast kannatab tugeva astma all. Ei saa kümmet sammugi teha, kui taadil hing täiesti kinni ning arstiabi ning muugi tugi vältimatult vajalik. Isikule oli määratud 3 aastaks nn sügav puue. See tähendas mõnesajakroonist lisatoetust kuus. Vahepeal oli mees 3 aastat veelgi vanemaks saanud, tema haigus aga sedajagu nooremaks läinud. Komisjonis oli noor tohter talle aga öelnud: teil on ju küll sügav puue, aga et raha pole, siis me enam teile seda puudeastet ei kinnita. Teil on raske liikuda? Aga miks te peaksite väljas liikuma? Olete vana mees, istuge parem kodus paigal. Ja kõik. Puudeastet ei alandatud, see võeti hoopis ära. Sotsiaalkindlustusametist (Tallinn, Lembitu 12) öeldi selle kohta, et neil tegutseb vaidluskomisjon, saatku kannatanu neile vastav avaldus ja asi vaadatakse uuesti läbi. Sest niimoodi ei tohiks ka kokkuhoiust aru saada, et kõik abivajajad järjest toetuseta peaksid jääma. Aga samas nentis Sotsiaalkindlustusameti juhtivtöötaja, et siin-seal on mõned isikud siiski ka põhjendamatult toetusi saanud ning nende lisarahast ilmajätmine vaidlustamisele ei kuulu. Siiski pressib siinkirjutajale (ja vahest veel mõnelegi?) kogu seda koosmeelevalitsuse säästukampaaniat seirates peale skepsis. Vaidlustamata asjaolu, et mõistlik säästmine on alati tarvilik, oleksin eeldanud või lootnud, et valitsus viimaks ka millegi põhjapanevama ja olulisemaga välja tuleb. Näiteks — mida on kavas teha selleks, et oluliselt kärpida aina suurenevat väliskaubanduse puudujääki. Kui selles meie väikese riigi majanduse põhiküsimuses midagi otsustavat ei suudeta ette võtta, on mõne lühikese aasta möödudes lausa kama kaks, kuulume me euroliitu või mitte — käpakil oleme siis nagunii, ning seda ei väldi ka mitte mingid kokkuhoiukatsed. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||