|
||||
Nr 25 (631) Neljapäev, 3. juuli 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Sotsiaalministeerium korraldas hiljuti pressikonverentsi, mille käigus esitleti soolisi stereotüüpe mõõtnud küsitluse tulemusi. Selgitamaks naiste ja meeste positsiooni ühiskonnas, intervjueeriti 1006 inimest vanuses 15–74 aastat, kellest oli naisi 538 ja mehi 468. Uuring käsitles soolist ebavõrdsust tööturul, pereelus ja laste kasvatamisel, naiste ja meeste juurdepääsu haridusele ja poliitikale, sotsiaalsele suhtlusvõrgustikule, huvitavale, arendavale ja hästitasustatavale tööle jne. Uuringu kontseptsiooni ja metoodika koostasid Iris Pettai ja Ivi Proos Avatud Eesti Ühiskonna Instituudist, nemad andsid ka selgitusi ning vastasid ajakirjanike küsimustele. Juba pikemat aega on teada, et naised teenivad meestega võrreldes keskeltläbi neljandiku võrra vähem, kuid naistest saab valdav enamik kindlat kuupalka, mis annab neile mõnevõrra suurema kindlustunde. Lisaks sellele on naiste palgad dünaamilisemad — viimase aastaga on palk suurenenud 41 protsendil naistest ja 34 protsendil meestest. Et naised on palganõudlusel meestega võrreldes madalamal tasemel, võivad naised olla tööturul tööandjatele “kergem saak“ — enamiku palgaküsimise julgus lõpeb 5000-kroonise netokuupalga juures. Mehed jagunevad oma palganõudlikkuse poolest mitmekesisemalt, 22 % meestest julgeks nõuda isegi suuremat kui 7000-kroonist kuutasu. Uurimusest selgus, et Eesti naised väärtustavad oma tööalast karjääri tunduvalt vähem kui mehed. Siiski on töötavatest naistest 51 % selliseid, kellele karjäär on oluline (meeste puhul on see protsent 69). 2/3 kõikidest töötajatest (naistest 69 % ja meestest 65 %) töötab sellistel töökohtadel, kus inimeste endi hinnangul puudub võimalus ametialaseks karjääriks ja nad saavad loota vaid parematele töötingimustele ja palgatõusule. Lähiaasta töökaotuse hirm peegeldab hästi inimeste üldist tööstressi taset. Pidev hirm töö kaotuse ja seetõttu ka sissetuleku kaotuse pärast traumeerib inimesi tugevasti. On tuhandeid naisi ja ka mehi, keda pole just nende soo tõttu tööle võetud, kuid tööturu jäikuse tõttu kannatavad siiski naised rohkem — paljud naised on jäetud tööle võtmata põhjusel, et nad võivad jääda lapsepuhkusele, hea töökoha saamiseks või säilitamiseks varjavad tuhanded naised tööandja eest, et neil on lapsed. Mehed elavad Eestis keskmiselt 10 aastat vähem kui naised. Paljud mehed on naistest suuremad töörügajad ning on peamise leivateenija rolli tõttu väga tugeva psüühilise ja majandusliku surve all. Nad teevad pikki tööpäevi, töötavad mitmel kohal ja võtavad enda kanda suuri majanduslikke riske. Tagajärjeks ongi lühem eluiga. Kui aga jäädakse töökohast ja senisest seisundist ilma, võivad järgneda alkoholism, narkomaania ja enesetapud. Uuringu andmetel soovib 63 % mehi ja 84 % naisi seadust, mis tagaks naistele ja meestele võrdsed võimalused tööturul konkureerimisel. Selline seadus oleks üks võimalus, et leida kaitset tööandjate ebaõigluse eest ja viia meid lähemale tasakaalustatud ühiskonnale. Praegu on paljudel erialadel, näiteks hariduses, tervishoius või riigiametites läinud suurem osa töökohtadest naiste kätesse, kuid meestelgi peab olema võimalus töötada aladel, mille on hõivanud naised. Praegu on Eestis tippspetsialistide hulgas mehi veidi üle 20 tuhande, naisi üle 50 tuhande, ametnikest moodustavad mehed üle 8 tuhande, naisi on üle 20 tuhande, samas on oskus- ja käsitööliste seas mehi ligi 80 tuhat, naisi 11 tuhat. Avalik arvamus seab naise kui juhi võimed sageli kahtluse alla, seega peab juhiks pürgiv naine pidevalt tõestama, et suudab olla niisama ratsionaalne, usaldusväärne ja autoriteetne kui mees. Samas pole paljud inimesed, ei naised ega ka mehed, selle vastu, et naiste osakaal Riigikogus ja valitsuses kasvaks. Ometi hääletasid kevadistel Riigikogu valimistel nii naised kui ka mehed siiski enamasti meeskandidaatide poolt. See, et naisi on Eesti tipp-poliitikute seas ja Riigikogus vähe, kuigi avalikkus naiste osalemist soosiks, on sotsioloogide hinnangul paljus tingitud naiste endi passiivsusest ja vähesest soovist poliitikas osaleda. Kui teadlased kõrvutasid olukorda Eestis ja Soomes, tulid nad järeldusele, et Soome ühiskond on sooliste stereotüüpide suhtes Eesti ühiskonnaga võrreldes oluliselt demokraatlikum. Soomlased näevad naiste ja meeste positsioone võrdväärsematena ning naiste ja meeste arusaamad kuigi oluliselt ei erine — Soome mehed aktsepteerivad naiste positsioonide tugevnemist ühiskonnas, usaldavad naisi poliitikute ja ärijuhtidena märksa enam, kui Eesti naised oma rahvuskaaslasest naisi usaldavad. 76 % Eesti naistest ja 77 % meestest kannab arusaama, et mehed peavadki olema perekonna peamised leivateenijad, Soome avalikkuse arusaamad selles küsimuses on täiesti vastupidised — 74 % Soome naistest ja 60 % meestest ei arva, et mehed peaksid olema ainuvastutajad pere heaolu eest. Uue suunana märgivad uurijad, et Eestis on noorte, 21–30-aastaste naiste ja meeste hulgas karjääritegemist kõrgelt hindajaid praktiliselt ühevõrra. Et naiste haridustase pidevalt tõuseb, suureneb vastavalt sellele ka “karjäärinaiste“ osakaal. USA-s on sotsioloogid juba välja arvutanud, et seoses tüdrukute ja neidude suurema edukusega gümnaasiumides ja kõrgkoolides haaravad naised USA-s mõnekümne aasta pärast enda kätte suurema osa juhtpositsioonidest. Kas samad tendentsid on märgatavad ka teistes maades, sealhulgas Eestis? Eesmärk peaks olema ühiskonna tasakaalustatus. On ju mees ja naine nagu kaks jalga — mõlemat on vaja, et sujuvalt edasi liikuda. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||