|
||||
Nr 24 (631) Neljapäev, 19. juuni 2003 |
||||
|
Arhiiv |
“Teistviisi mühavad tammesalud,/ teisiti viinapuulehestikus/ lõuna taeva all kostavad laulud./ Eestis sajab/ hääletult roosteudude märga” on kirjutanud Gustav Suits “Tuulemaas” 1913. aastal. Küllap seda “seal on kõik teisiti” tunnet kanname endas esiisade aegadest peale. Ja küllap see on andnud eestlasele trotslikku isemeelt ja iseolemise tahtmist, roosteudude märjast on sündinud päikeseigatsus ja too jaanitulede rõõmgi. Taas on ööd valged, sõnajalad õitsevad ja ööbik käsib laisale tüdrukule piitsa tuua. Rahvakalendris on tähtpäevi ju rohkesti, kummatigi on jaanipäev nendest kõigist erilisem, kaua südamevärinaga oodatud. Jaanipäev on nagu murdepunkt — siis algab suvi, see nõnda lühike põhjamaine imede aeg. Ja juba hakkavad päevad lühemaks, ööd pikemaks minema, juba on põhjala tundrute tagant kuri lind tulemas. Jaanituled on aga mitu aastat taas võidutulest süüdatud. Ajaloomälu on kummaliselt valiv. On sündmusi, mida rahvas endaga kannab. Ja on teisi, mitte vähem olulisi, mis kusagile kaugele-kaugele on taandunud, kuigi nad sugugi iidammusel ajal ei ole toimunud. Vabadussõjaga on just nõndamoodi. Ta oli. Vabadussõjata polnuks iseseisvat Eestit, todasama 20 aastat kestnud omariiklustki mitte. Eesti ajast räägitakse legende. Need legendid toitsid eestlase trotsi ja iseolemise tahtmist pool sajandit nii kodumaal kui ka raja taga. Vabadussõda ent tundus olevat kauge sündmus aegade hämarusest. Kas sellele kummalisele ununemisele aitas kaasa kõigi monumentide tapmine? See, et need vanaisad ja -onud, kes Vabadussõja rinnetel elu andsid, katsuti kodus ja pereringiski olematuks unustada? Ja see, et tulid eesti rahva rängad saatuseaastad, tuli teine, suurem sõda? Võnnu lahing — kui palju õigupoolest Võnnu lahingust teatakse? Oleks üsna loomulik, et iga koolilaps oskab une pealt öelda, mis oli, kus oli, millal oli. Aga ega ei oska küll. Ometi oli just Võnnu lahing see, mis Vabadussõja saatuse ja sealtkaudu kogu eesti rahva ja riigi tuleviku määras. “Lühikeses Vabadussõja ajaloos” kirjutab August Traksmaa: “J. Laidoner rõhutas eriti, et “sakslaste katsetele meie rinnet läbi murda peame mitte ainult tõkkeid panema, vaid vastupealetungile üle minema” … See oligi, mis otsustas lahingu meie kasuks. Landeswehr ja Saksa rauddiviis koosnesid kahtlemata tublidest Maailmasõjas kogenud juhtidest ja sõduritest. Kuid need olid palgasõdurid, kes tulid vallutama Baltimaid neile lubatud aineliste hüvede ahvatlusel. Võidelnud senini edukalt enamlaste vastu, need väekoondised Lemsalu, Stolbeni ja Võnnu all sattusid korraga meie rahvusvägede ootamatult tugeva hoobi alla. Üks Landeswehri liikmeist iseloomustab väekoondise seisukorda tol ajal järgmiselt: “Vana uhke Balti Landeswehr? Oleme katkenud köhivad hulgused. Kärisenud saapad ja riided. Taarume norus tuhkkollaste, lõppenud nägudega, mis on määrdinud tolmust ja higist. Me silmad on maha löödud, töntsid ja lootusetud. Me väsinud, rasked sammud keerutavad tolmu üles. Nagu paks pilv hõljub see vaevlevate ja armetute inimeste karja kohal.” / - - - / Võiduka tegevuse puhul Võnnu all tervitas ülemjuhataja kindral J. Laidoner vägesid soojade sõnadega. Lahinguis 9.–23. juunini kaotasid Eesti väed langenutena 7 ohvitseri ja 103 sõdurit, haavatutena 9 ohvitseri ja 270 sõdurit.” 23. juunil 1919. a on diviisiülem Ernst Põdder teatanud: “Täna kell 8.30 on soomusrongide dessandid ja 3. diviisi väeosad Võnnu (Valmiera) linna ja tema ümbruse oma alla võtnud… Palun korraldus teha, et saadud võidu puhul meie põlise ja äraandliku vaenlase üle linnades ja maakondades saaks lipud välja pandud ning kohalistes garnisonides sõjaväe paraadid toime pandud.” Võnnu lahingu päevast sai ametlikult võidupüha 1932. aastal. Seitse aastat ei ole ju traditsioonide juurdumiseks pikk aeg. Viimase võidupüha kõne pidas toonane president Konstantin Päts 1939. aastal. Järgmise ajaks oli ajaratas taas pöörde teinud ja rahvas oma presidendi kõnet enam ei kuulnud. Napp kuu pärast võidupüha, 30. juulil 1940 K. Päts arreteeriti koos perekonnaga. Veel aasta tagasi oli ta rõhutanud, et “kui rahvas ei suuda õigel ajal koondada oma jõudu, teadmisi ja rikkusi ja kõike, mis tal häda korral enda kaitsmiseks on, jääb ta raskustesse”. Aeg on teine, võimalused teised. Ka vajadused. Ent midagi olulist on eelkäijad öelnud, rõhutades küll seda, et kui ka rahvas arvult suureks ei saa, peab ta vaimult suureks saama, ja sedagi, et õigel ajal tuleb koondada kõik, mis rahval on. Millal on õige aeg? Ilmselt alati. Ent praegu kindlasti. Euroopa Liidusse võib suhtuda nii või teisiti. Paljudesse asjadesse võib nii või teisiti suhtuda, ent selge on üks — selle eest, et eestlased oleme ja eestlasteks jääda tahame, ei seisa mitte keegi peale meie endi. Ja see tahtmine peab kange olema. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||