|
||||
Nr 23 (630) Neljapäev, 12. juuni 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Selle üle oli mul mõttevahetus pensionäride organisatsiooni esindajaga, kes väitis, et Eesti riik on rikas. Ettevaatlikkusest väitsin mina, et riik on üpris rikas, s.t riigil on teatavaid raskusi, kas või pensionäridele elamisväärse pensioni, lasterikastele peredele suuremate toetuste jm maksmisel. Viimaste nädalate sündmuste valgusel võin nüüd ka mina kindlalt väita, et meie riik on tõepoolest rikas. Paraku jaotub see rikkus ikka esimese Eesti kaukasse, mis veelgi enam süvendab kahe Eesti teket või õigemini olemasoleva kahe Eesti lõhet. Alustagem teemast, mis mõni aeg tagasi oli päevakorral, siis sumbus ja tuleb mõnikord taas ajakirjanduse veergudele. Jutt on Eesti riigiettevõtete juhtide töötasudest: Eesti Energia direktor Gunnar Okk, Eesti Põlevkivi direktor Mati Jostov jt saavad palka … mõelda vaid, üle 100 000 krooni kuus! See on pensionidega võrreldes 50–60 korda rohkem! See ongi kahe Eesti vahe. Kuidas on see võimalik? Väga lihtne. Nagu asjaosalised ise ütlevad: nõukogu määras ta ametisse ja määras ka palga (näiteks Mati Jostovi sõnad 2003. a 29. mai Postimehest). See on nõukogu otsus. Aga kes nõukogusse kuuluvad? Eks ikka sama esimese Eesti esindajad. Meenub hiljutisest suurettevõtete juhtide palga suuruse arutelust põhjendus, et need on tõesti suured, mitmemiljonilise (-miljardilise) käibega ettevõtted, mille juhtide vastutus olevat suur ja palk ei tohtivatki väiksem olla. Vabandage väga! Mille poolest on Eesti Energia juhi vastutus suurem kui näiteks ministril, kes ometigi vastutab terve majandusharu eest, kuid kelle palka ei saa suurettevõtte juhi omaga võrreldagi (umbes kolm korda väiksem)? Võtame nüüd haiglate näite (vt Postimees, 6. juuni 2003). Paljude haiglate juhtide tegevus on vastuoluline. Riigi raha ei saavat investeerida sisseseadesse ja haigla ravitegevusse, sest seda olevat vähe, aga samas jätkub küllaga raha juhtidele preemiate maksmiseks. Juhatuse esimehe ja liikmete kuupalgadki on soliidsed. Riigiettevõtete tegevuse põhieesmärk on pakkuda kõigile riigi kodanikele teenuseid ja samas täita riigi rahakotti. Pensionäride elamisväärse pensioni nõudmistele vastatakse alati, et eakate elatusraha suurus sõltub riigi majanduse tugevusest, s.t riigi rahakotist. Riigiettevõte peabki seda rahakotti täitma. Selleks valitakse riigiettevõtteid vedama võimekad juhid, kes suudavad seda kohustust täita. Nad saavad ka väärilist palka, 40 000 – 120 000 krooni kuus pole ju vähe. Miks on riigiettevõtete juhtide töölepingusse kirjutatud veel pügal, mille kohaselt “tulemusliku töö eest” tasustatakse neid mingi protsendiga ettevõtte teenitud kasumist või nõukogu subjektiivse arvamuse kohaselt mitme kuu suuruse preemiaga? Kas sellise preemiapügala puudumise korral too tippjuht ei mõtlegi tööd teha? Siis ei saa ega tohigi teda juhiks valida. Kindlasti leidub neid, kes oleksid nõus ettevõtet juhtima ka 40 000–50 000 krooni eest. Selline oligi Monika Salu juhtum. Ega talle polegi midagi ette heita — kes ei võtaks kahe käega vastu, kui antakse? Talle antud 4,4 miljonit krooni “tulemustasu” aga riivab, õigemini küll lausa valusalt puudutab rahva õiglustunnet. Sellest on väga paljud riigialamad kirjutanud nii ajakirjanduses kui netikommentaarides. Lausa solvav oli lugeda endise riigikogulase, praegu Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) juhatuse esimehe kohusetäitjaks määratud Toomas Vilosiuse kommentaari: “Mida on riivatud?” Ta olevat pahane, kui räägitakse rahva õiglustunde riivamisest. See on ülbuse tipp! Tema kui endine Eesti Loto nõukogu esimees, kes Monika Salu kroonidega lausa üle kuldas, julgeb veel suu selle koha pealt lahti teha. Seda enam, et intervjuus Postimehele (vt 31. mai 2003) on T. Vilosius ise preemiaskeemi kehtestamisega tunnistanud enda ja nõukogu viga. Hullem veel, et T. Vilosius on praegu määratud PERH-i juhatuse esimehe kt-ks. See on ju haigla, mille eelarve on kordi suurem Eesti Loto omast. Mida T. Vilosius veel seal võib korda saata? Olen nõus Õhtulehe ettepanekuga kehtestada sellistele tegelastele riigitöökeeld. Niisiis on lähiaeg toonud hulga näiteid riigi raha täiesti arulagedast jagamisest. Seega ei tohiks keegi praegusest valitsuskoalitsioonist rääkida riigi vaesusest ja pensionide suurendamise võimatusest. Riigil jätkub raha küllaga. Parafraseerides tuntud ütlust, on riik nii tugev, kui tugev on tema kõige nõrgem lüli. Üks nõrgemaid lülisid on kindlasti pensionärid — peaaegu neljandik riigi elanikest, need, kes on oma elupanuse juba andnud, kellest teadmised, oskused ja võimed on n.-ö välja pigistatud ja kes selle eest on väärt tänu, puhkeaega ja väärilist elatusraha. Riigi rahakoti parema täitumise eesmärgil ja tagamaks riigiettevõtete nõukogude ökonoomset tegevust ning samas kontrolli selle üle teen ettepaneku lülitada igasse nõukogusse vähemalt üks Eesti Pensionäride Ühenduse või Eesti Pensionäride Liidu esindaja. Need esindajad ei pruugi (aga võivad) olla pensionärid või eaka(ma)d. Kindlasti peaksid need olema eakate organisatsioonidele lojaalsed, nendega koostööd tegevad inimesed, kelle on oma esindajaks kinnitanud organisatsiooni üldkoosolek. See on üks võimalus tagada rahva kontroll riigi raha otstarbeka kasutamise üle. Mida arvab ettepanekust vabariigi valitsus? REIN VAHER |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||