|
||||
Nr 22 (629) Neljapäev, 5. juuni 2003 |
||||
|
Arhiiv |
Rahvaliit ja 100 krooni Praeguse valitsuskoalitsiooni kolmest osapoolest olid Rahvaliidul valimiseelsed lubadused, mis sotsiaalvaldkonda puudutasid, pealtnäha küllaltki lootusrikkad — pensionäridele näiteks tõotati kohe ja küllaltki suurt, lausa viiesajakroonist pensionitõusu. Peale selle oldi varmad kirjutama-kõnelema oma valmisolekust leevendada sotsiaalseid pingeid ühiskonnas tervikuna — arstiabi kättesaadavuse parandamisel, laste eest hoolitsemisel… Nüüd, olles koosmeeles suhteliselt parempoolsete parteidega — Reformierakonna ning Res Publicaga — juba ligemale kaks kuud riigivalitsemisohje hoidnud, pole Rahvaliidu poliitikud enam ammu 500-kroonisest pensionitõusust sõnakestki poetanud. Ju see siis oli juba algusest peale määratud sisutühjaks valimispropagandaks jäämagi, kuigi vähemalt Rahvaliidult eeldanuks pensioniprobleemistikusse teistsugust suhtumist. Sest on ju Rahvaliidu näol tegemist selle erakonnaga, kes mõned aastad tagasi liitis endaga Pensionäride ja Perede Erakonna ning sõna otseses mõttes võttis siis endale ka kohustuse võidelda eakate õiguste eest ühiskonnas. Paraku hakkas juba üsna varsti pärast EPPE, Maaliidu ning Eesti Maarahva Erakonna — hilisema Rahvaliidu — ühinemiskongressi ilmnema murettekitavaid märke selle kohta, et Rahvaliidule oli siiski esmatähtis kasvatada eeskätt oma liikmete ja võimalike poolehoidjate arvu. Aga järjekindel tegevus keerukate sotsiaalprobleemide, sealhulgas teadagi ka pensionäride murede leevendamiseks pole neile kuigi oluliseks osutunud. Ning siin polegi tegelikult midagi eriti imeks panna, sest on ju Rahvaliidu näol tegemist ikkagi põllumajanduslike suurtootjate otseste huvide esindajatega. Neid ei saagi huvitada sotsiaalseid pingeid oluliselt leevendava astmelise tulumaksu rakendamine ega pensionide märkimisväärne suurendamine, vaid eeskätt põllumajanduslike suurettevõtete toimetulek. Selles kontekstis väärib nentimist seegi väga kõnekas tõik, et nüüdseks on Rahvaliidu juhtkonnast, nii nagu Riigikogu fraktsioonistki välja tõrjutud kõik endise EPPE nimekamad poliitikud peale praeguse RK sotsiaalkomisjoni esimehe Mai Treiali. Viimase näol on aga tegu endise EPPE autoritaarse juhiga, kes ainsana EPPE tuumikust vahendeid valimata võitles EPPE surumise eest Rahvaliidu omakasupüüdlikku rüppe. Kui sotsiaalministeerium tegi hiljuti valitsusele ettepaneku tõsta 1. juulist pensione vaid 100 krooni võrra, siis sai Rahvaliidust ning mõistagi ka tema aseesimehest Mai Treialist selle miniettepaneku andunud toetaja-põhjendaja. Endisest 500 kroonist pole enam juttugi. Mägi oli sünnitanud hiire… 100 kroonist ei piisa Kuigi riigieelarvesse koguneb igal kuul 100 kroonist märksa enamat pensionitõusu võimaldavat vaba raha, on nii sotsiaalminister kui ka kogu koosmeelekoalitsiooni valitsus varmad otsima põhjendusi, miks enne septembris toimuvat eurohääletust polevat võimalust olulisemalt suuremaks pensionitõusuks. Üks üsnagi formaalne põhjendus on väidetav vajadus uurida vastava komisjoniga põhjalikult läbi Euroopa riikide pensionimaksmiskogemused ning alles siis vastav otsus langetada. Ometi on ju ammu niigi teada, et arenenud maades on keskmine pension ikkagi ligi 50 % keskmisest palgast. Kui aga võtta teadmiseks seegi, et pensionitõusu võimalikkuse uurimise komisjoni etteotsa on seatud parempoolsete vaadetega analüütik Lauri Leppik (kelle jahe suhtumine pensionäride vajadustesse on teada juba kunagise sotsiaalministri Eiki Nestori ajast), siis pole kuigi raske ette kujutada, mida see komisjon oktoobris viimaks soovitab. Üks olulisi põhjusi, miks valitsusliit ei soovi 100 kroonist suuremat pensionitõusu, on ikkagi seotud pensionireformi II samba rahastamisega. Teatavasti suunatakse oluline osa pensioniks kogutava sotsiaalmaksuga riigieelarvesse laekuvast rahast noorema põlvkonna inimeste II pensionisambasse, ja paraku hakkab see rahavoog edaspidi kuust kuusse ja aastast aastasse aina kiiremini kasvama. Ning seda vähem jääb väljamaksmiseks praegustele pensionäridele. Sellele viitas äsja Videvikule ka sotsiaalminister Marko Pomerants. Kuigi nii minister kui ka RK sotsiaalkomisjoni esimees M. Treial on mitmes seoses viidanud vajadusele otsida II sambale teisi finantseerimisallikaid, on need esialgu pelgad sõnad. Niisiis on mul taas kord põhjust korrata ettepanekut pensionäridele: ärme hääletame septembris Euroopa Liitu astumise poolt, kui meile pole antud kindlaid tagatisi inimväärseks pensionitõusuks. Toimetuse andmetel on Pensionäride Ühenduse juhidki arvamusel, et kui pensionitõusu vajalikkust-võimalikkust uuriv komisjon mõne aja pärast suvatseb pensionärid pika ninaga jätta, järgnevad tugevamad ja mõjusamad ühisaktsioonid. Toompea-meeleavaldusteni välja. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||